25 kõne ja keele mõistet, mida iga lapsevanem peaks teadma

Rääkides õpetajate, pereõdede või logopeedidega, koguneb igale lapsevanemale palju uut teavet, mida seedida ja mõista. Seetõttu mõtlesime, et oleks kasulik lahti seletada mõned kõne ja keele valdkonnas sageli kasutatavad mõisted, et saaksid parema ülevaate, mida see kõik tähendab!

Kõne arendamise rakendus lastele

Speech Blubs on keeleteraapia rakendus, millel on rikkalik valik – üle 1500 tegevuse, näofiltrid, häälega aktiveeritavad harjutused ja harivad boonusvideod. Alusta tasuta prooviperioodi juba täna ja vaata, kuidas su pisike kohe õppima asub!

Allpool leiad olulisemad mõisted, et mõista paremini oma logopeedi või lastearsti – teeme algust!

Kõne

Kui spetsialistid räägivad „kõnest“, peavad nad silmas häälikuid, mida me sõnu lausudes tekitame.

Näiteks: sõna „kass“ koosneb kolmest häälikust: „k“, „a“ ja „s“ – kahest kaashäälikust ja ühest täishäälikust.

Mõnel lapsel on raske neid häälikuid rääkides kuulda, õppida ja hääldada, mistõttu võib kõne olla ebaselge. Hääldusveaga laps võib näiteks öelda „tass“ sõna „kass“ asemel või „tala“ sõna „kala“ asemel.

Kõik lapsed teevad oma arengus mingil hetkel hääldusvigu. Häälikute omandamine on järkjärguline protsess, mis algab tavaliselt umbes 6 kuu vanuselt lalisemisega ja kestab kuni umbes 6. eluaastani.

Paljud vead, mida kuuleme, võivad olla lapse vanust arvestades täiesti „tüüpilised“ või normaalsed.

Näiteks: on täiesti normaalne, kui 1-aastasel on raskusi pikemate sõnadega, 2-aastasel sõnaga „ritsikas“ (r-häälikuga) või 4-aastasel keerulisemate häälikühenditega.

Mõned lapsed vajavad häälikute omandamiseks rohkem aega ja toetust. Alustuseks võid teha Speech Blubsi testi, mis annab ülevaate lapse praegusest häälikulisest arengust ja aitab otsustada, kas tasuks pöörduda kohaliku logopeedi poole. Lisaks leiad rakendusest suurepäraseid arendavaid tegevusi varaste häälikute õppimiseks ja harjutamiseks lõbusal ning mängulisel viisil.

Keel

„Keel“ viitab sõnadele, mida me kuuleme ja ütleme. See hõlmab kogu meie sõnavara, sealhulgas nimisõnu, tegusõnu ja omadussõnu.

Keel jaguneb kaheks osaks: keele mõistmine (retseptiivne kõne) ja keele kasutamine (ekspressiivne kõne).

Vanus, millal lastel keele mõistmine ja kasutamine välja kujuneb, on erinev ning see, mida peetakse „normaalseks“, varieerub suuresti. Raskusi võib esineda kummaski või mõlemas valdkonnas korraga, kuid mure korral võid teha Speech Blubsi testi ja võtta ühendust oma pereõe või logopeediga.

Speech Blubsi rakendus on täis keelelisi harjutusi ja materjale, mida saad uurida ning lapse arengu toetamiseks kasutada.

Keele mõistmine

Meie lapsed ei pea mitte ainult kuuldud sõnu tajuma, vaid neist ka aru saama, mõistma sõnavara, tajuma sõnade seoseid ja saama aru, mida kõneleja soovib edasi anda.

Umbes esimeseks sünnipäevaks eeldame, et laps suudab järgida lihtsat ühesõnalist korraldust, kaheks eluaastaks kaheosalist korraldust ja kolmandaks eluaastaks 3-sammulist juhist. Neljandaks eluaastaks peaks laps mõistma jutukesi ja keerukamat keelt, näiteks omadussõnu ja abstraktsemaid mõisteid.

Lapsel, kellel on raskusi keele mõistmisega, võib olla keeruline juhiseid järgida, ta võib jätta mulje, et ei kuula, või teha vigu, kui temalt midagi palud.

Keele kasutamine

Kui laps saab sõnast aru, õpib ta seda ka ise kasutama – rääkides asjade küsimiseks, keeldumiseks ja kommenteerimiseks.

Üheaastaselt on tal tõenäoliselt käputäis sõnu, kaheaastaselt umbes 50 sõna ning kolmeaastaselt hakkab ta sageli moodustama lühikesi lauseid. Nelja-aastaselt eeldame, et laps räägib enamasti lausetega ja võõrad saavad tema kõnest aru.

Lapsel, kellel on raskusi kõne väljendamisega, võib olla raske leida soovitud sõnu, tema sõnavara võib olla vanuse kohta piiratud või ta paneb sõnad valesse järjekorda.

Sotsiaalsed oskused

Sotsiaalsed oskused on enamat kui lihtsalt „tere“, „head aega“ ja „aitäh“ ütlemine. Kõnevoorude vahetamine, emotsioonide nimetamine ja äratundmine, otsene vs. piltlik kõne, sotsiaalne keelekasutus, läbirääkimisoskus, hääletugevus, kõnetempo ning näoilmete ja kehakeele lugemine on vaid mõned paljudest sotsiaalsete oskuste tahkudest.

Lapsed arendavad neid oskusi aja jooksul, sageli oma kogemuste kaudu. Mõnele tulevad need oskused loomulikumalt kui teisele. Imik hakkab sageli esimese 12 kuu jooksul looma silmsidet, naeratama, oma nimele reageerima ja tuttavaid inimesi ära tundma. Kuni teise eluaastani hakkavad lapsed uurima oma tundeid ja mõistma, et nad on eraldiseisvad isiksused. Kolmeaastaseks saades hakkab tekkima teadlikkus teiste inimeste emotsioonidest ja suutlikkus kordamööda tegutseda. Neljandaks eluaastaks hakkab laps oma emotsioone paremini teadvustama, mõistma ja teatud määral ka valitsema.

Sotsiaalsed oskused on lapse arengu keerukas valdkond ja lapsed erinevad üksteisest suuresti (täpselt nagu täiskasvanudki) oma emotsionaalsete ja sotsiaalsete vajaduste ning eelistuste poolest. Paljudel lastel on raskusi selliste oskustega nagu emotsioonide kontrollimine, vooru ootamine ja jagamine. Siiski tasub lapsel silma peal hoida ja mure korral nõu pidada pereõe või logopeediga.

Teised sageli kasutatavad mõisted

Modelleerimine – keelekasutus viisil, kus laps saab sind kuulata, meelde jätta ja lõpuks järele aimata.

Düsfaagia – mõiste, mis kirjeldab neelamis-, söömis- või joomisraskusi.

Üldistamine (generaliseerimine) – see, kui teraapiategevuses omandatud oskus kantakse üle igapäevaellu. Näiteks võib laps õppida rakenduses Speech Blubs sõna „kass“. Üldistamine seisneb selles, et laps nimetab kassi ka päriselus seda looma nähes.

Intonatsioon – kõne kõrguse tõus ja langus (kõrgemalt või madalamalt rääkimine).

Semantika – keele ja sõnade tähendusõpetus.

Auditiivne mälu (kuulmismälu) – aju võime jätta meelde ja meenutada kuuldut. See võib hõlmata sõnu, helisid, numbreid jne.

Foneemiteadlikkus – oskus kuulata, analüüsida ja lammutada häälikuid suulises sõnas, näiteks jagades sõna „telefon“ osadeks t-e-l-e-f-o-n.

Artikulatsioon – kõneelundite (huuled, keel, lõug ja suulagi) liigutused kõnehäälikute tekitamiseks.

Suulagi – pehme ja kõva suulagi moodustavad suuõõne lae.

Grammatika – keele reeglistik selle kohta, kuidas sõnu lauseteks kokku pannakse.

Kõnesujuvuse häired – kui sujuv ja voolav kõne katkeb häälikute, silpide või sõnade kordamise, venituste või takistuste (blokkide) tõttu – teisisõnu kogelemine.

Liimkõrv (sekretoorne kõrvapõletik) – kuulmislangus, mida põhjustab vedeliku kogunemine kuulmekile taha.

Makaton – suhtlussüsteem, mis kasutab kõnet toetavaid viipeid ja sümboleid ning tugineb loomulikel žestidel ja viipekeelel.

Verbaalne arutlemisoskus – probleemide lahendamine ja mõtlemine keele vahendusel.

Hääl – logopeedias viitab see inimese hääle kõlale, kõrgusele, kähedusele/hingatavusele ja valjusele.

Otsene teraapia – kus logopeed töötab lapsega vahetult, tehes konkreetseid harjutusi valitud oskuse arendamiseks. Laps on teadlik, et tegemist on harjutamisega.

Kaudne teraapia – kus lapse jaoks oluline täiskasvanu (vanem, õpetaja, abiõpetaja jne) toetab last sageli vabade mängude ja vestluste käigus, arendades üldist suhtlemisoskust nii, et laps ei taju seda otsese teraapiana.

Formaalne hindamine – standardiseeritud hindamine, mis võimaldab logopeedil läbi viia kontrollitud testi ja võrrelda saadud (sageli arvulisi) tulemusi samavanuste laste kontrollgrupiga.

Mitteformaalne hindamine – vabas vormis hindamine, mida võib teha logopeed, õpetaja, lapsevanem või abi, jälgides ja hinnates lapse oskusi igapäevaste tegevuste, mängu või mittestandardsete ülesannete kaudu.

Sõnavara – sõnade ja väljendite hulk, mida inimene teab ja kasutab.