Blub Talks: Väikelapse jonnihoogude mõistmine ja emasüütundega võitlemine koos Sue Donnellaniga

Selles artiklis

• Kuula Blub Talks taskuhäälingut
• Vaata videopodcasti
• Peamised mõtted

Kuula Blub Talks taskuhäälingut

Vaata videopodcasti

https://www.youtube.com/watch?v=rXAvYkJJJX4

Meie saatejuht ja õpetamissensai Robert M. vestles külalisega teemadel, mis puudutavad tema menuraamatut „Secrets to Parenting without Giving a F^ck: The Non-Conformist Playbook to Raising Happy Kids without Public Meltdowns, Power Struggles, & Punishments“, mis on saadaval Amazonis. Teemade hulka kuulusid strateegiad, mida ta soovitab oma nõustamistöös, aidates vanematel toime tulla laste kasvatamise väljakutsetega.

Vestlus algas sellega, et Robert tutvustas Susani ebatõenäolist teed lapsevanemaks saamiseni – „ebatõenäolist“, sest ta ei arvanud kunagi, et abiellub või üldse lapsi saab. Ambitsioonika ja ettevõtliku inimesena plaanis ta keskenduda oma karjäärile ja kõigele, mis sellega kaasneb. Elul on aga viis pöörata ka parimad plaanid uues suunas: ta kohtas ja abiellus „esimese mehega, kes tekitas tunde, et abielu ei olegi halb mõte“. Üks asi viis teiseni ning peagi sündis neil esimene laps, kellele järgnesid erimunarakukolmikud!

Seejärel keskendus vestlus tema kahe poja ja tütre vahelistele suhetele, sealhulgas poegade vajadusele käia logopeedias, et parandada oma R-häälikut. On ütlematagi selge, et nelja lapse (sealhulgas kolmikute) kasvatamine teeb Susanist tõelise vanemluseksperdi. Selles valdkonnas on ta kasutanud oma organiseerimisoskust ja otsekohest suhtlemist, et kasvatada üles neli tublit ja edukat täiskasvanut.

Robert küsis Susanilt, kui kaua poisid logopeedias käisid, ja ta vastas: „Nad käisid seal poolteist kuni kaks aastat ning nad (poisid) said selle korda enne kiusamise ea algust.“ Seejärel lisas ta igatsevalt: „Soovin, et meil oleks olnud midagi sellist nagu Speech Blubs...“

Seejärel kirjeldas Susan tüüpilist lapsevanemat ja olukordi, millega kliendid tema poole pöörduvad, märkides, et „kõik sõltub ülekoormuse tasemest“. Tema lähenemine on väga vaba, kuigi see hõlmab vajaduste hindamist, mis määrab, millist tema kolmest programmist kasutada. Tema kohtumised toimuvad näost näkku ja neil vaadatakse otsa mõnikord raskesti kuulatavatele tõdedele vanemate käitumise kohta, mis laste keerulist käitumist põhjustavad. Ta lisas siiski, et kui lapsevanem juba astub sammu abi otsimise suunas, on ta nende valusate tõdede kuulmisele „üsna avatud“.

Mõned tema raamatus ja taskuhäälingus käsitletud teemad on: oskus näha väikelapse jonnihooge pelgalt „faasikäitumisena“ ja kuidas seda faasi lühendada; „I-sõna“ (kui lapsed ütlevad „mul on igav“) ja tema reegel, et „igavus on meeleseisund, seega pole sul lubatud seda sõna kasutada“; „teismelise poisi aju“ ja sellega paratamatult kaasnev „udu“; ning lapsevanema valmisolek iseennast muuta.

Peamised mõtted

Vestluse olulisemad mõtted kõlasid tsitaatidena:

1. Vanemana rääkides: „tuleb oma ego kõrvale heita“,
2. Pealtnäha vasturääkiv põhimõte: „kontrolli kaotamine selleks, et kontrolli saavutada“,
3. See, et vanemad peavad süütunde oma lähenemisest välja jätma, sest „süütunne on raisatud emotsioon“,
4. Piiride ja ootuste seadmine reegliga „ei tähendab ei, ilma läbirääkimisteta“ ja
5. See, et lapsevanema puhul „selgus ja järjekindlus = usaldus ja austus“.

Vestluse lõppedes märkis Robert, et Susani lugupidav, jõustav ja otsekohene lähenemine vanemlusele koos tema nutikalt humoorika suhtlemisviisiga teevad tema raamatust tõelise kohustusliku kirjanduse. Tema valmisolek ja oskus aidata teevad temast suurepärase teejuhi vanemate murede tuumani jõudmisel.

Milline kaasahaarav vestlus vanematele, kes ei karda vaadata vanemlusele läbi põhimõtte „muutu esmalt ise“, kes suudavad oma murede üle naerda ja kes mõistavad, et lastele tuleb anda võimalus käia oma teed. Susan Donnellan on meister rajama lastele teed vastutuse võtmiseks neile arusaadaval ja positiivsel moel. Aitäh, Susan!