Emasüü: kas mina olen oma lapse kõnearengu hilistumises süüdi?

Selles artiklis

• Kõigepealt... kaalu nõustamist
• Liitu vanemate ja laste tugirühmaga

Tavalised küsimused, mida kuulen pärast seda, kui vanemad saavad teada oma lapse kõnearengu hilistumisest, on umbes sellised: „Mida ma oleksin saanud teisiti teha?“, „Kas mina olen süüdi?“, „Kas see läheb üldse kunagi paremaks?“ Neid pidevaid emasüütunde mõtteid on minu klientide vanemad mulle aastate jooksul ikka ja jälle jaganud. Teadmiseks: täiuslikku ema pole olemas.

Selle asemel et keskenduda lastele, kirjutan selle blogipostituse SULLE.

Jah, sulle – ema, isa, vanaema, vanaisa, sõber, tädi, onu jne. Sinu tunded on olulised. Kui soovid tõesti, et su lapsel läheks hästi, aktsepteeri seda, et emad tunnevadki tundeid, ja vabasta end emasüüst. SINA pead olema hoitud ja terve!

Kõigepealt... kaalu nõustamist

Tean küll, et see on vaid üks lisakohustus sinu niigi tihedas ja kiires graafikus, kuid usu mind, see on oluline.

Olen suur teraapia toetaja ja soovitan peredel alati osaleda koos, aga ka eraldi. Lapse hindamise, diagnoosimise ja seejärel raviprotsessi suunamise teekond võib olla raske kõigile – see on katsumus vanematele, teistele pereliikmetele ja paarisuhtele. Kõigil võib olla väga raske olla.

See võib tunduda kummaline, kuid sa läbid ka leinaprotsessi. Mitte keegi ei läbi neid etappe samas järjekorras ning mõni inimene ei pruugi läbida igat etappi.

1. Eitamine ja isoleerumine on tavaline kaitsemehhanism, mis pehmendab kaotuse esmast šokki ja tuimestab meie emotsioone. Me lükkame kuuldud sõnad eemale ja peidame end faktide eest. See on esimene etapp pärast šokiseisundit.

2. Viha hakkab välja paistma siis, kui eitamise ja isoleerumise varjav toime hakkab hajuma ning reaalsus ja sellega kaasnev valu taas pinnale kerkivad. Me pole valmis. Me pole valmis diagnoosi või selle tagajärgi aktsepteerima. Tugev emotsioon suunatakse meie haavatavast sisemusest eemale ning see väljendub hoopis vihana.

Viha võib olla suunatud elututele asjadele, täiesti võõrastele inimestele, sõpradele või perele. Võid suunata viha isegi oma lapsele, kuigi sa seda tegelikult ei taha.

3. Kauplemine on loomulik reaktsioon abituse- ja haavatavustundele, kus sageli püütakse kontrolli taastada „kui vaid“ mõtete kaudu, näiteks:

• Kui me vaid oleksime varem arsti poole pöördunud või teiselt arstilt teise arvamuse küsinud.
• Kui me vaid oleksime püüdnud olla nende vastu paremad inimesed.

4. Depressioon on tavaline etapp, kuid sa ei pruugi isegi taibata, et seda koged. Asjad, mida varem armastasid ja nautisid, ei tundu enam kuigi olulised. Kõik, mida su laps teeb, võib teha sind kurvaks. Hea uudis on see, et nõustamise abil liigud sellest etapist tõenäoliselt kiiremini läbi kui need, kes abi ei otsi.

5. Aktsepteerimine on leina viimane etapp, mida mõned inimesed ei kogegi kunagi. Sa mõistad, millega su laps silmitsi seisab, võtad selle julgelt käsile ja teed perena kõike vajalikku, et su laps saaks hakkama ja areneks.

Litsentseeritud terapeut oskab aidata sul kõigi nende tunnete ja emotsioonidega toime tulla – sealhulgas emasüüga.

Liitu vanemate ja laste tugirühmaga

Ma ei tea täpselt, kus te kõik elate, kuid küsi kindlasti oma logopeedilt või arstilt infot tugirühmade kohta. Seal osalemine on oluline nii sinu lapsele kui ka sulle endale. Olemas võib olla rühmi ainult täiskasvanutele, aga ka selliseid, kus su laps saab osaleda ja olla koos teiste sarnaste lastega.

See annab sulle koha, kus rääkida teistega, kes on samas olukorras ja tunnevad samu emotsioone kui sina. See loob nii sulle kui ka su lapsele turvalise kuuluvuspaiga, kus saab end tühjaks rääkida, kartmata jätta hullu või ebaratsionaalset muljet.

Kui käisin ülikoolis, vedasime koos kursusekaaslastega afaasia tugirühma. See häire tekib pärast rasket insulti. Meil oli igal nädalal kohtumine, kus patsiendid rääkisid oma tunnetest ja mõtetest, kuid kord kuus toimus kohtumine ka pereliikmetele.

Oli imeline näha mitte ainult patsientide, vaid ka nende pereliikmete arengut ja toimetulekut. Kohtumiste lõpuks olid nad alati täis uut lootust.

Mõnikord... on lootus kõik, mida vajad!

Lupaan sulle, et asjad lähevad paremaks. Sa näed edusamme – isegi kõige väiksem võit on ikkagi võit. Püüa keskenduda heale, sest see kaalub lõpuks halva üles!!