Eraldumisärevus – mida teha?!

Ahjaa . . . eraldumisärevus. Kuigi see on normaalne ja midagi sellist, mida iga laps (ja vanem) läbi elab, ei tee see sellega toimetulekut karvavõrdki kergemaks. 

Veebilehe Nanit.com andmetel viitab „eraldumisärevus“ arengulisele verstapostile, mis tekib enamikul beebidel 6–7 kuu vanuselt, mil nad saavutavad arusaama objekti püsivusest. Just seetõttu võib laps hakata lohutamatult nutma, kui paned teda magama, lahkud hommikul tööle või jätad ta lasteaeda. 

Tean, mida sa mõtled. Mis on objekti püsivus? See on peen termin, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et beebi mõistab: esemed ja inimesed – nagu sina ise – on olemas ka siis, kui nad pole parasjagu samas toas ega silmapiiril. Eraldumisärevuse sümptomid tekivadki otseselt selle olulise uue arenguetapi tagajärjel.

Lapsevanemana mõtled esialgu: „Oh, vähemalt tunneb ta minust puudust!“, aga seejärel hakkad muretsema, kas sa üldse saad teda järgmise 18 aasta jooksul kunagi omapead jätta. Ole mureta, see ON vaid faas ja laps kasvab sellest välja! 

Mis on selle juures hea? Niipea kui laps tunneb end turvaliselt ja hoituna, ta rahuneb ning nutt vaibub. See võib nõuda paar katset, kuid asi läheb paremaks. 

Kui plaanid lapse peagi lasteaeda viia, on siin mõned nipid ja nõuanded, et eraldumisärevus ei saaks sinu lapsest võitu.

1. Harjutage lahusolekut

Jäta laps alguses hoidjaga lühikeseks ajaks ja ära mine kaugele. Kui laps harjub lahusolekuga, võid tasapisi ära olla kauem ja minna kaugemale.

2. Ajasta lahkumised une- või söögijärgsele ajale

Beebid on eraldumisärevusele vastuvõtlikumad siis, kui nad on väsinud või näljased. Abiks on see, kui loote rutiini ja peate sellest kinni. Lastele meeldib etteaimatavus ja see aitab neil uinaku ajal end mitte mahajäetuna tunda. 

3. Mõelge välja kiire hüvastijäturituaal

Rituaalid mõjuvad rahustavalt ja võivad olla imelihtsad, näiteks eriline lehvitus aknast või lahkumismusi. Hoia see aga kiire, et saaksid:

4. Lahkuda ilma sellest suurt numbrit tegemata

Ütle lapsele, et sa lahkud ja tuled tagasi, ning seejärel mine – ära viivita ega tee sellest suuremat draamat, kui see tegelikult on. Mina kallistan ja musitan oma tütart ja poega, lehvitan hüvastijätuks ning astun uksest välja. Kumbki laps pole sellest probleemi teinud. Märkan, et kui jään venitama või teen lahkumisest suure numbri, reageerivad nad palju negatiivsemalt. 

5. Pea oma lubadusi

Selleks, et lapsel tekiks enesekindlus ja teadmine, et ta saab lahusolekuga hakkama, on oluline, et naaseksid täpselt lubatud ajal. Nad peavad teadma, et saavad sinu peale loota!

6. Säilita võimalusel tuttav keskkond ja muuda uus keskkond koduseks

Kutsu lapsehoidja oma koju. Kui laps viibib kodunt eemal, julgustage teda võtma kaasa mõni tuttav ese. Meie laseme oma tütrel võtta vanaema juurde uneajaks kaasa kaisulooma ja lasteaeda saab ta võtta oma kaisuteki. 

7. Tagage järjepidev põhiline hooldaja

Kui palkad lapsehoidja, püüa teda hoida võimalikult pikaajaliselt, et vältida lapse elus ebakõlasid. Meie viisime tütre lasteaeda umbes kaks nädalat enne käima hakkamist. Õpetajad soovitasid meil toast välja astuda ja lasta tal teiste lastega mängida. Ta sai suurepäraselt hakkama. Tegelikult ei tahtnud ta üldse ära tulla :( 

8. Vähenda hirmutavate telesaadete vaatamist

Laps kardab vähem, kui tema vaadatavad saated ei ole hirmutavad. Minu tütrele meeldivad küll õudsemad filmid, kuid püüame neid siiski piirata, et vältida probleeme magamaminekul või siis, kui teda ootab ees midagi uut. 

9. Püüa mitte järele anda

Kinnita lapsele, et kõik saab korda – järjepidevate piiride seadmine aitab lapsel lahusolekuga kohaneda. Seda on lihtsam öelda kui teha, eriti siis, kui see tabab teda magamamineku ajal. Mõnikord tuleb lihtsalt eemale astuda. Kuni laps on söönud, puhas ja turvalises kohas, on täiesti normaalne lasta tal natuke aega nutta. 

Nanit.com-i kohaselt läbib eraldumisärevus mitu eri etappi. Eraldumisärevus kestab tavaliselt kaks kuni kolm nädalat ning võib aeg-ajalt ilmneda kogu beebi- ja väikelapseea jooksul, aga ka hilisemas lapsepõlves. Alla kaheaastastel beebidel esineb seda kõige sagedamini järgmistes vanustes: 

• 6–7 kuud: Umbes sel ajal, mõnikord ka varem, tekib paljudel imikutel arusaam objekti püsivusest. 
• 9–10 kuud: See on aeg, mil beebi hakkab oma igapäevarutiini palju paremini tajuma. „Eraldumisärevus võib sel ajal taas ägeneda, kuna beebid hakkavad erinevatest sotsiaalsetest olukordadest veidi paremini aru saama.“ Nad teavad: „Ahaa, mind viiakse hommikul lasteaeda ja emmet pole tõesti pikka aega.“ (nanit.com)
• 13–14 kuud: Selles etapis võib beebil olla raske oma tundeid väljendada, mis võib viia eraldumisärevuse taaspuhkemiseni. Sel perioodil on neil suurepärane kõnest arusaamine, mis tähendab, et nad mõistavad sinu juttu, kuid ei suuda ise oma tundeid sõnadesse panna. Nad tahaksid öelda: „Miks sa pead tööle minema? Miks sa mu maha jätad?“ Kuid nad ei oska seda öelda ja seetõttu nad nutavad.

Vanematena võime ka ise tunda teatud laadi eraldumisärevust. See ei ole küll nii tugev kui beebidel, kuid me kogeme seda siis, kui oleme oma lastest pikemat aega eemal. See on nii vastandlik tunne, eks? Me vajame puhkust, KUID kui lapsi pole läheduses, mõtleme kohe: „Mida ma nüüd siis teen?“ või „Ma igatsen neid.“

Vanemate ärevus? 

Mäletan hästi, kui ääretult raske oli mul pärast sündi oma mõlemat last esimestel kordadel kellegi teise hoolde jätta. Lastest eemalolek pole lihtne. Minu peas vasardas mõte, et keegi teine ei suuda nende eest hoolitseda nii hästi nagu mina või mu abikaasa. Mind aitasid järgmised asjad:

1. Pane lapsehoidja jaoks kirja päevakava. Ole nii täpne kui vaja. Märgi kindlasti üles oluline info ja kõik tervisealased juhised, mida neil sinu äraolekul vaja võib minna.
2. Palu saata pilte ja sõnumeid. Minu südame tegi palju rahulikumaks see, kui nägin lastest pilte ja teadsin, et neil läheb ka ilma meieta hästi. 
3. Mine alguses ära vaid mõneks tunniks korraga. Kui me esimest korda lapsed hoidjaga jätsime, olime ära vahest vaevalt kolm tundi. See andis parajalt vabadust, kuid samas teadsin, et näen neid peagi. Aja möödudes tundsime end juba piisavalt kindlalt, et jätta nad pikemateks ajavahemikeks!
4. Ole võimalikult ettevalmistunud. Mina panin valmis palju rohkem toitu ja piima, kui tegelikult vaja oli. Panin alati valmis ka lisa-riidekomplektid, juhuks kui mähkmetega peaks juhtuma suurem õnnetus. Teadmine, et hoidjal on kõik vajalik olemas, leevendas minu ärevust märgatavalt. 

Pea meeles, et nagu iga asjaga, on ka see kõigest faas. Nii meie kui ka meie lapsed kasvame sellest lõpuks välja. Püüa jääda rahulikuks ja ära pelga vajadusel abi paluda!