Jonnijoodiklus vs. sensoorne kokkuvarisemine: tee neil vahet

Jonnipidude ja emotsionaalsete kokkuvarisemiste erinevuste tundmaõppimine aitab sul paremini mõista, miks need lapsel tekivad ja kuidas nendega lapsevanemana toime tulla. Täna aitamegi sul neil vahet teha.

Mis vahe on jonnipool ja sensoorsel kokkuvarisemisel?

Tõsi on see, et tavaline jonn ja emotsionaalne kokkuvarisemine võivad väliselt paista väga sarnased. Mõlemal juhul võib laps end põrandale visata, lüüa, jalaga vehkida, karjuda või isegi hinge kinni hoida. Erinevus ei seisne niivõrd käitumises, vaid selle käitumise taga peituvas põhjuses.

Mis on jonnihoog?

Jonn algab tavaliselt hilisemas imikueas või varajases väikelapseeas ja see väljendab soovi või vajadust. See võib anda märku sellest, et laps on väsinud, näljane, kurb, vihane või ärritunud. Kuna selles vanuses lastel puudub sageli veel vajalik sõnavara oma tunnete väljendamiseks, elavad nad emotsioone välja hoopis jonnihoogudena.

Lapse kasvades võib jonn muutuda ka piiride katsetamise viisiks. Kui beebid ja päris pisikesed lapsed ei oska veel manipuleerida ning jonnivad vaid eneseväljenduseks, võivad vanemad lapsed kasutada jonnimist selleks, et vanematega manipuleerida ja oma tahtmist saada. Kui sellega varases eas ei tegeleta, võib selline käitumine kesta kaugele teismeikka, muutudes lapse vananedes üha tõsisemaks ja raskemini juhitavaks.

Jonnihood väljendavad soovi või vajadust.

Kui lapsel on jonnihoog, säilitab ta oma käitumise üle siiski teatava kontrolli. Paljud teadlased on leidnud, et kui publikut pole, vaibub jonn suhteliselt kiiresti. Sensoorse kokkuvarisemisega on lood pisut teistmoodi . . . .

Mis on sensoorne kokkuvarisemine (meltdown)?

Erinevalt jonnist, mis tekib soovi või vajaduse väljendamisest, on kokkuvarisemine sensoorse ülekoormuse tagajärg. Teisisõnu tekib see siis, kui laps tunneb, et kõike on tema jaoks liiga palju.

Kokkuvarisemised on sensoorse ülekoormuse tagajärg.

Erinevalt jonnist, millel on konkreetne eesmärk, ei ole sensoorset kokkuvarisemist võimalik kontrollida. See võib tuleneda emotsionaalsest, füüsilisest, meelelisest või infopõhisest ülekoormusest ning kestab edasi nii publikuga kui ka ilma selleta. Mõnel juhul võib tulemuseks olla ka täielik tardumine või endasse sulgumine.

Kellel esineb jonni ja kellel kokkuvarisemisi?

Jonnihood on lapsepõlve täiesti normaalne osa. Tavaliselt algavad need esimese eluaasta lõpus või väikelapseikka jõudes. Jonnakas käitumine kestab sageli ka 3-aastaselt ja võib mõnel juhul kesta veelgi kauem (olenevalt sellest, kuidas sellele on reageeritud).

Ka tavapärase arenguga lastel võib ette tulla täielikke emotsionaalseid kokkuvarisemisi, kuid need ei ole nii sagedased kui jonn. Pidevad kokkuvarisemised võivad tegelikult viidata mõnele sügavamale eripärale. Uuringud on näidanud, et sagedased kokkuvarisemised on tihedalt seotud selliste seisunditega nagu sensoorse integratsiooni häire, arengutraumad, õpiraskused, depressioon, ATH, loote alkoholisündroom ja autism.

Mis vahe on kokkuvarisemisel ja tavalisel jonnil?

Nagu varem mainitud, võivad jonn ja sensoorne kokkuvarisemine välja näha väga sarnased. Kuidas neil siis vahet teha?

1. Tee kindlaks algpõhjus

Kui suudad tuvastada, mis käitumist esile kutsub, saad aru, kas tegemist on jonni või kokkuvarisemisega. Küsi endalt – kas sellel on kindel eesmärk?

Näiteks kui olete kaubanduskeskuses ja laps hakkab karjuma, sest ütlesid uuele mänguasjale „ei“, on see eesmärgipärane käitumine. Tema eesmärk on saada mänguasi, mida ta nii väga igatseb. Sellisel juhul võid eeldada, et tegemist on jonnihooga.

Aga kui olete samamoodi kaubanduskeskuses ja laps kaotab enesevalitsuse näiliselt ilma igasuguse põhjuseta, võib see olla sensoorne kokkuvarisemine. Võib-olla liikus seal ringi liiga palju inimesi või oli müra tema jaoks liiga vali. Mis iganes põhjus ka polnud, siin puudub eesmärk – on vaid kontrollimatu reaktsioon.

2. Kas käitumine vaibub, kui eemaldud?

Jonnihoogude puhul on sageli parim samm veidi eemale astuda (hoides samal ajal last silmapiiril) ja lasta tal ise rahuneda. Enamasti tõmbab jonnihoost eemaldumine lapse tuure maha. Teisisõnu vajab jonn sageli publikut.

Kokkuvarisemised seda ei vaja. Lapsel kestab kokkuvarisemine edasi sõltumata sellest, kas keegi vaatab või mitte. Põhjus on selles, et laps on ülekoormatud – ta lihtsalt ei oska toime tulla kõigega, mis tema sees toimub. Erinevalt jonnist võib plahvatuslik kokkuvarisemine kesta ka ilma sinu kohaloluta.

3. Kas tähelepanu kõrvalejuhtimine aitab?

Kui laps jonnib, õnnestub tema tähelepanu tihti muu asjaga kõrvale juhtida. Kuigi me ei soovita jonnile järele anda, sobib see heaks näiteks: kui järele annad, lõpeb halb käitumine tavaliselt otsekohe. Kuid sensoorse kokkuvarisemise puhul ei ole sellist asja nagu „järeleandmine“. Kui kokkuvarisemine on kord vallandunud, pole olemas nii tugevat tähelepanu hajutajat, mis suudaks selle peatada.

Kuidas tulla toime jonni või sensoorse kokkuvarisemisega?

Jonnihoog

Esiteks jää rahulikuks. Parim viis jonnihooga tegelemiseks on seda ignoreerida. Jah, me mõistame, et see võib vahel olla äärmiselt raske (eriti avalikus kohas), kuid sellisele käitumisele järele andmine süvendab seda tulevikus veelgi.

Sensoorne kokkuvarisemine

Parim viis kokkuvarisemisega toimetulekuks on selle ennetamine. Pea meeles, et kui lapsel on juba hoog peal, on ta enesevalitsuse täielikult kaotanud. Peale selle, et tagad tema turvalisuse, pole sel hetkel palju teha, sest ta tõenäoliselt nagunii ei kuule sind. Seega on eesmärk kokkuvarisemisi eelkõige ära hoida. Kuidas seda teha?

• Luues rahustavaid rutiine (nt visuaalsed abivahendid, rahustav muusika, sensoorsed pallid jne), mida laps saab kasutada, kui märkad, et ta hakkab üle koormatuks või ülemäära stimuleerituks muutuma.
• Kaardistades käitumismustreid, mida laps ilmutab vahetult enne kokkuvarisemist, ning õppides tundma ja vältima tema ärriteid.

Nii kokkuvarisemiste kui ka jonnipidude puhul on suureks abiks lapse õpetamine oma tundeid kohasel viisil väljendama. Lastel, kellel puuduvad veel oskused öelda, et nad on ärritunud, vihased, kurvad või ülekoormatud, esineb jonni ja kokkuvarisemisi palju tõenäolisemalt kui neil, kellel on enese väljendamiseks vajalikud keelelised oskused olemas.

Saad aidata oma lapsel tõhusaks suhtlemiseks vajalikke oskusi arendada sellise rakendusega nagu Speech Blubs. Speech Blubs kasutab mitmesuguseid võtteid ja tegevusi, et aidata lastel õppida uusi häälikuid ja sõnu, ning selle on heaks kiitnud logopeed. See on loodud nii tavapärase kõnearenguga lastele kui ka erivajadustega lastele, näiteks neile, kellel on autism.

Kui saame aidata oma lastel suhelda, saame vähendada nii jonni kui ka sensoorseid kokkuvarisemisi – miks mitte proovida juba täna?