Lastele ettelugemine: "miljoni sõna lõhe"

Lastele ettelugemise kasulikkus on üsna hästi teada, kuid selle olulisust aitab mõista järgmine statistika:

Väikelapsed, kellele vanemad loevad ette viis raamatut päevas, kuulevad lasteaeda minnes umbes 1,4 miljonit sõna rohkem kui lapsed, kellele vanemad kunagi ette ei loe.

Ohio State's Crane Center for Early Childhood Research

Erinevused väikelaste väljendusoskuses ja kõnest arusaamises selgitavad seda miljoni sõna lõhet kergesti. See soodustab ka laste lugemisraskusi ja kehvemat sõnavarakasutust. 

Aga mis siis, kui sinu laps lihtsalt ei taha lugeda viit raamatut päevas? Uuringus märgitakse veel, et „isegi lapsed, kellele loetakse ette vaid üks raamat päevas, kuulevad 5. eluaastaks umbes 290 000 sõna rohkem kui need, kes vanema või hooldajaga regulaarselt raamatuid ei loe”. See tähendab, et juba üheainsa raamatu lugemine päevas muudab lapse haridusteel tohutult palju. 

On igati loogiline, et mida rohkemate sõnadega lapsed enne lasteaeda kokku puutuvad, seda edukamad on nad lugemises ja kirjutamises. Seda seetõttu, et sõnad on neile juba varasemast tuttavad ega tule neile esmakordselt ette. Mida rohkem sa oma lapsele erinevaid mõisteid tutvustad ja selgitad, seda lihtsam on tal neid mõista ja oma pikaajalisse mällu talletada. 

Niisiis, kui palju sõnu? 

Ajakirjas Journal of Developmental and Behavioral Pediatrics avaldatava hiljutise uuringu kohaselt kuulevad lapsed 5. eluaastaks järgmisel hulgal sõnu: 

• Ei loeta kunagi ette: 4662 sõna
• 1–2 korda nädalas: 63 570 sõna 
• 3–5 korda nädalas: 169 520 sõna 
• Loetakse iga päev: 296 660 sõna
• Loetakse viis raamatut päevas: 1 483 300 sõna

Sõnade hulga hüpe kategooriate „ei loeta kunagi ette” ja „5 raamatut päevas” vahel on rabav. Pean tunnistama, et ma ei adunud varem, kui palju sõnu laps kuuleb kõigest viie raamatu abil päevas. Muidugi teadsin, kui oluline on lugemine varases eas, aga heldeke! Need uuringutulemused on tõesti muljetavaldavad! 

Lastele ettelugemise tähtsus

Ühes vastuolulises 1992. aasta uuringus leiti, et vaesuses kasvavad lapsed kuulevad 3. eluaastaks vestlustes umbes 30 miljonit sõna vähem kui privilegeeritud peredest pärit lapsed. Uuringus toodi välja, et kõrgharidusega spetsialistidest vanemate lapsed kuulevad keskmiselt 45 miljonit sõna, tavalises töölisklassi peres kasvav laps 26 miljonit sõna ja toetustest elavate perede lapsed umbes 13 miljonit sõna. Hilisemad uuringud on aga viidanud, et see 30 miljoni sõna lõhe võib olla palju väiksem või suisa olematu.

Teine uuring näitas, et 86–98% lapse sõnavarast pärines tema vanemate sõnavarast. Mida see meile ütleb? Lapsed kuulavad seda, mida me räägime. Olenemata sellest, kas räägime otseselt nendega või mitte, haaravad nad uusi sõnu lennult. 

Mis vahe on vestlusel ja raamatutel?

Logopeedina küsivad vanemad minult tihti: „Aga ma ju räägin temaga, kas sellest ei piisa?” Lühike vastus on, et ei... sellest ei piisa. Põhjus peitub selles, et raamatute sõnavara on palju mitmekesisem ja spetsiifilisem kui see, mida kasutame igapäevaselt väikelapsega vesteldes. 

Näiteks minu tütre vaieldamatu lemmik oli umbes kolme kuu vältel üks ämblikest rääkiv raamat. Jah, ma tean... üsna judinaidtekitav. Selles raamatus olid sellised sõnad nagu „ämblikulaadne”, „tagakeha”, „lõuad” ja „lopsakad metsad”. Ma polnud neid sõnu temaga tavalistes vestlustes iialgi kasutanud. Kui ta sellest raamatust tüdines ja liikus edasi Moana juurde (õnneks!), küsis ta minult ikka aeg-ajalt ämbliku tagakeha kohta. Olin hämmastunud, et see tal meeles püsis. Mõni aeg hiljem jooksis telekast film „Beetlejuice”. Filmi alguses näidatakse ämblikku ja ta hüüdis: „Vaata, emme, ämblikulaadne!” 

See viib mind järgmise mõtteni... see, et laps ei ütle sõna kohe välja, ei tähenda, et ta ei saaks sellest aru ega jätaks teavet meelde. Mõnikord vajavad lapsed sõnade korduvat kuulmist, enne kui see neile n-ö pärale jõuab. Möödus umbes kuu pärast ämblikuraamatu kõrvalepanemist, kui mu tütar hakkas sealt pärit sõnu kordama ja suutis saadud teadmisi filmis ära tunda. 

Ühe logopeedi kogemus

Töötasin umbes viis aastat varajase sekkumise spetsialistina. Selle aja jooksul puutusin kokku väga erineva sotsiaalmajandusliku taustaga peredega. Üks lastest, kellega töötasin, oli 2-aastane tüdrukutirts, kelle pere rääkis ainult hispaania keelt. Ta käis ingliskeelses lasteaias ega suutnud kumbagi keelt edukalt omandada. 

Kui jagasin teraapiatunni lõpus perele nõuandeid, küsisin raamatute lugemise kohta. Teadsin, et neil ei olnud kodus raamatuid, kuna nende sissetulek jäi tõenäoliselt alla vaesuspiiri. Tõlgi abiga rõhutasin tüdrukule keelekeskkonna pakkumiseks vähemalt kahe raamatu ettelugemise tähtsust päevas. Ema viiski lapse raamatukokku, et valida järgmiseks tunniks välja kaks raamatut. 

Väike tüdruk OLI VÕLUTUD. Õigupoolest ulatas ta mulle neid raamatuid ikka ja jälle uuesti lugemiseks. Jätkasime sellega iga seansi lõpus ja ta hakkaski rääkima. Selleks ajaks, kui ta sai kolmeseks ja tema aeg varajases sekkumises lõppes, rääkis ta juba lühikeste lausetega. 

Ma tean, et vanematena oleme väga hõivatud ja seda aega on raske leida. Saan rääkida sellest, mis toimib meie peres. Me hakkasime oma tütrele ette lugema, kui ta oli umbes 9-kuune, ja lugesime nii palju raamatuid kui võimalik, kuni ta jõi oma õhtust lutipudelit. Loeme talle siiani igal õhtul enne magamaminekut. Nüüd valib ta raamatud ise välja, mis teeb asja tema jaoks veelgi põnevamaks. 

Võta ettelugemine oma õhturutiini osaks! Rutiin loob lastele turvatunde ja peagi harjuvad nad sellega ära. Vali raamatud või teemad, mille lugemisest tead neid huvitatud olevat.