3 fonoloogiliste protsesside ja häirete tüüpi

Selles artiklis

• Fonoloogiliste protsesside määratlus ja selgitus
• Erinevad fonoloogiliste protsesside tüübid
• • 1. tüüp: Asendused
  • 2. tüüp: Assimilatsioonid
  • 3. tüüp: Silbistruktuur

Kas sinu lapsest on pärast hääldusravi ikka veel väga raske aru saada? Kas tema kõne kõlab nagu pomisemine või katkendlikult? Kui jah, võib sinu lapsel olla tegemist teise kõnehäirega, mis on seotud fonoloogiliste protsessidega.

Selles postituses räägime fonoloogiliste protsesside olemusest ja anname lihtsa ülevaate eri tüüpi vigadest, mida võib ette tulla. Nagu alati, soovitan kõigil, kes kahtlustavad, et nende lapsel või tuttaval lapsel võib olla see kõnehäire, tutvuda kõneharjutuste toetamiseks rakendusega Speech Blubs 2 ning pöörduda hindamiseks oma piirkonna logopeedi poole.

Fonoloogiliste protsesside määratlus ja selgitus

Tavaliselt kasutavad arenevad lapsed kõnehäälikuid õppides teatud kõnemustreid. Väikelapsed loovad neid mustreid seetõttu, et neil pole veel oskusi sõnu täpselt ja selgelt välja hääldada.

Näiteks võid kuulda lapsi ütlemas sõna „lennuk“ asemel „ennuk“. Samuti võivad nad sõnast häälikuid ära jätta, näiteks öeldes „banaan“ asemel „naan“. Lapse kõnes võib esineda palju erinevaid mustreid, mis on keele arengu ajal täiesti „normaalsed“.

Fonoloogilise häirega on tegemist siis, kui lapse kasutatavad mustrid püsivad kauem kui tavapäraselt arenevatel lastel või kui vead erinevad oodatust veelgi enam. Näiteks kui laps kasutab veel 4-aastaselt fonoloogilist protsessi nimega „reduplikatsioon“, öeldes näiteks „vesi“ asemel „veve“. Meie, logopeedid, ütleksime, et tema kõnes esineb mahajäämus, sest lastel taandub see protsess tavaliselt 3. eluaastaks.

Me nimetame seda häireks, kui lapsel esineb ebatüüpiliste fonoloogiliste mustrite liigset kasutamist. Seda seetõttu, et mitme protsessi samaaegne kasutamine muudab kõne arusaamatuks. Seega, kui sul on väike laps, kes ei räägi selgelt ja kellest keegi aru ei saa, on oluline tagada talle fonoloogilise häire hindamine ning selge tegevuskava kõnevigade parandamiseks.

Annan sulle ülevaate kõige SAGEDASAMATEST protsessidest ja sellest, mida logopeedid kõige tihedamini kohtavad. Pea meeles, et protsesse on veelgi rohkem, kuid selle blogipostituse jaoks pole neid kõiki vaja teada!

Erinevad fonoloogiliste protsesside tüübid

1. tüüp: Asendused

Asendused – need on kõnevead, kus lapsed asendavad õiged häälikud teiste häälikutega, muutes sõna arusaamatuks.

Tagapool hääldamine (backing) on see, kui lapsed asendavad suu eesosas hääldatavad häälikud häälikutega, mida hääldatakse suu tagaosas. Näiteks võivad lapsed asendada sõna „tass“ sõnaga „kass“. See viitab sageli sügavamale fonoloogilisele mahajäämusele.

Eespool hääldamine (fronting) on tagapool hääldamise täielik vastand. See tähendab, et häälikuid, mida peaks hääldama suu tagaosas, hääldatakse eespool. Näiteks võib laps öelda „kass“ asemel „tass“. Tavapäraselt arenevatel lastel kaob see protsess tavaliselt 3,5 aasta vanuseks.

Liuglemine (gliding) on see, kui lapsed asendavad /r/-hääliku /v/-häälikuga või /l/-hääliku /j/-häälikuga. Näiteks võib laps öelda „kell“ asemel „kejj“ või „rong“ asemel „vong“. Tavapäraselt arenevatel lastel võib see protsess esineda kuni 6–6,5 aasta vanuseni.

Stoppimine (stopping) on see, kui laps asendab ahtushääliku, näiteks /s/, /f/ või /š/, lühikese ja plahvatusliku häälikuga, näiteks /t/ või /p/. Näiteks võib laps öelda „sai“ asemel „tai“. Lapsed peaksid selliste asenduste tegemise lõpetama 5. eluaastaks.

Vokaliseerimine on täpselt see, kuidas see kõlab: laps asendab kaashääliku täishäälikuga. Näiteks võib laps öelda /l/ või /r/ asemel mõne vokaali.

Affrikatsioon on see, kui laps asendab tavalise hääliku affrikaadiga, muutes selle liithäälikuks.

Deaffrikatsioon on see, kui laps asendab liithäälikud (nagu /tš/) lihtsamate eesmiste häälikutega (nagu /s/ või /š/). See protsess taandub lastel tavaliselt 4. eluaastaks.

Labialisatsioon on see, kui laps hääldab hääliku huulte abil, kuigi seda ei peaks huultega hääldama. Näiteks võib ta öelda hääliku /t/ asemel /p/.

2. tüüp: Assimilatsioonid

Assimilatsioonid on kõnevead, kus laps võtab ühe hääliku ja asendab selle teise sarnase või samal viisil moodustatava häälikuga, mis aga pole õige foneem.

Reduplikatsioon tekib siis, kui laps kordab sõnas häälikuid või silpe. Näiteks võib laps öelda sõna „pudel“ asemel „pupu“. See taandub tavaliselt 3. eluaastaks.

Assimilatsioon on see, kui laps hääldab hääliku sellisena, mida ta sõnas juba kuulis (häälikute sarnastumine). Näiteks võib ta öelda „koer“ asemel „kork“. See protsess kaob tavaliselt 3. eluaastaks.

Helilisuse muutmine (prevocalic voicing) tähendab seda, et laps asendab sõna alguses helitu kaashääliku helilisega. See protsess peaks lõppema 6. eluaastaks.

3. tüüp: Silbistruktuur

Silbistruktuuri muutused toimuvad siis, kui laps jätab sõnast midagi ära, lisab sinna midagi juurde või muudab sõna struktuuri nii, et see muutub valeks.

Konsonandirühma lihtsustamine on see, kui laps asendab kaks järjestikku hääldatavat kaashäälikut vaid ühe häälikuga. Näiteks võib sõna „puu“ kõlada nagu „tuu“ või „kool“ kõlada ilma teatud häälikuteta, näiteks „kass“ asemel „ass“.

Sõnalõpulise kaashääliku ärajätmine on see, kui sõna viimane häälik jäetakse välja. Näiteks võib sõna „kass“ kõlada nagu „ka“. See protsess peaks taanduma 3. eluaastaks.

Sõnaalgulise kaashääliku ärajätmine on see, kui sõna esimene häälik jäetakse hääldamata. Laps võib öelda näiteks „uks“ asemel lihtsalt vokaali või jätta alguskonsonandi ära sõnades nagu „pall“ -> „all“. Raskemate fonoloogiliste häirete korral jätavad lapsed tavaliselt esimese kaashääliku ära.

Kõnevigu on muidugi veel palju erinevaid, kuid viimase 10 aasta jooksul logopeedina töötades on need kõige sagedasemad vead, mida olen kohanud. Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla fonoloogiline või hääldushäire, pane aeg kinni logopeedi konsultatsiooniks või hindamiseks ning tutvu rakendusega Speech Blubs 2, kust leiad toredaid harjutusi koduseks logopeediaks!