Epilepsia ja keeleline areng

Üks häire, mida on üsna põhjalikult uuritud, on epilepsia. Uuringute käigus on kindlaks tehtud, et epilepsia mõjutab kõnet ja keelt, kuid selle ulatus sõltub epilepsia tüübist, raskusastmest ja põhjusest.

Kuidas epilepsia keelt mõjutab?

Kui epilepsia tekib varases lapsepõlves, on aju tavapärane areng häiritud. Nendel lastel esineb raskusi kõne ja keele õppimisel ning meelespidamisel võrreldes eakohaselt arenevate lastega.

Seda juhtub sagedamini vasakust ajupoolkerast alguse saava partsiaalse epilepsia korral. Aju vasak poolkera vastutab keelelise arengu eest. Kui neis piirkondades tekib probleeme, näeme tavaliselt puudujääke ekspressiivses (kõneldud keel) ja retseptiivses keeles (see, mida laps kuulamisel või lugemisel mõistab). Paljudel neist juhtudest väheneb keelekasutus ning laps võib tunduda oma eale ebatüüpiliselt „vaiksem“. See häire võib lõpuks mõjutada ka lugemist ja kirjutamist, sest laps ei suuda sõnu hääldada ega trükitekstist lugeda.

https://www.youtube.com/watch?v=MBfJozL7qHM

Mis on epilepsia?

Paljudel generaliseerunud epilepsia vormidel on mittespetsiifiline mõju erinevatele funktsioonidele, sealhulgas keelega seotud funktsioonidele. Kuid teised epilepsiavormid põhjustavad kindlaid keelehäirete mustreid. Üks tekkida võivatest probleemidest on afaasia. Afaasia on omandatud keele või sümboltöötluse häire. See tähendab, et afaasiadiagnoosiga inimene kaotab võime kõnet mõista või end kõnes väljendada. On olemas palju erinevaid afaasiatüüpe, mida eristatakse kaotatud funktsiooni alusel. Eeldatakse, et afaasiadiagnoosiga inimesel oli enne haigestumist normaalne keeleline funktsioon. Kuigi afaasiat esineb tavaliselt insuldi läbiteinud täiskasvanutel, esineb seda ka krampidega lastel.

Mõned partsiaalse epilepsiaga inimesed kurdavad probleeme keele mõistmisega, kuid neid sümptomeid peetakse peaaegu alati ekslikult millekski muuks. Näiteks lapsi, kelle kohta öeldakse, et nad ei mõista, võidakse ekslikult pidada tähelepanupuudulikkusega lasteks, sest eeldatakse, et nad ei pane tähele ja just seepärast ei saa aru.

Vähenenud tähelepanuvõime või mäluhäired on samuti probleemid, mis võivad kaasneda epilepsiadiagnoosiga. Nii võid mõista, kui sageli võidakse lastel panna valediagnoos, kui neil on kerged krambihood! Need omadused võivad sobida paljude erinevate diagnoosidega ja seetõttu on oluline rääkida arstiga kõigist probleemidest, mida märkad.

Kergete krampide tunnused

Me teame mõõduka või raske krambihoo selgeid märke, sest nendega kaasnevad tavaliselt krambid. Siiski on olemas kergeid krambihoogusid, millel puuduvad ilmsed sümptomid. Nende hulka võivad kuuluda:

1. Ajutine segasus
2. Tühjusesse tardunud pilk
3. Käte ja jalgade kontrollimatud tõmblused
4. Teadvuse või teadvustamise kaotus
5. Kognitiivsed või emotsionaalsed sümptomid, nagu hirm, ärevus või déjà-vu

Arst saab epilepsiat klassifitseerida fokaalseks või generaliseerunuks sõltuvalt sümptomitest ja raskusastmest. Fokaalsed krambihood tulenevad ebanormaalsest elektrilisest aktiivsusest ühes aju piirkonnas. Fokaalsed hood võivad tekkida teadvusekaoga või ilma selleta:

• Teadvushäirega fokaalsed hood. Need hood hõlmavad teadvuse või teadveloleku muutust või kaotust. Sa võid vaadata tühjusesse ja mitte reageerida keskkonnale tavapäraselt või teha korduvaid liigutusi, näiteks hõõruda käsi, mäluda, neelata või kõndida ringiratast.
• Ilma teadvusekaota fokaalsed hood. Need hood võivad muuta emotsioone või seda, kuidas asjad näevad välja, lõhnavad, tunduvad katsudes, maitsevad või kõlavad, kuid teadvus ei kao. Need hood võivad põhjustada ka mõne kehaosa, näiteks käe või jala tahtmatut tõmblemist ning spontaanseid sensoorseid sümptomeid, nagu surin, pearinglus ja valgussähvatused.

Fokaalsete krambihoogude sümptomeid võib segi ajada teiste neuroloogiliste häiretega, nagu migreen, narkolepsia või vaimse tervise häired.

Generaliseerunud krambihood on hood, mis näivad haaravat kõiki ajupiirkondi. Erinevad generaliseerunud krambihoogude tüübid on:

• Absentsid. Absentsid, varem tuntud kui petit mal hood, esinevad sageli lastel ja neid iseloomustab tühjusesse vaatamine või peened kehaliigutused, näiteks silmade pilgutamine või huulte matsutamine. Need hood võivad esineda sarjadena (mitu hoogu lühikese aja jooksul) ja põhjustada lühiajalist teadvusekaotust.
• Toonilised hood. Toonilised hood põhjustavad lihaste jäigastumist. Need hood mõjutavad tavaliselt selja-, käte- ja jalalihaseid ning võivad põhjustada kukkumist.
• Atoonilised hood. Atoonilised hood põhjustavad lihaskontrolli kaotust, mis võib panna sind ootamatult kokku kukkuma.
• Kloonilised hood. Kloonilisi hooge seostatakse korduvate või rütmiliste, tõmblevate lihasliigutustega. Need hood mõjutavad tavaliselt kaela, nägu ja käsi.
• Müokloonilised hood. Müokloonilised hood väljenduvad tavaliselt äkiliste lühikeste käte ja jalgade tõmblustena.
• Toonilis-kloonilised hood. Toonilis-kloonilised hood, varem tuntud kui grand mal hood, on kõige dramaatilisem epileptiliste hoogude tüüp ning võivad põhjustada järsku teadvusekaotust, keha jäigastumist ja värisemist ning mõnikord põiekontrolli kaotust või keelde hammustamist.

On oluline, et kui sinu lapsel esineb mõni ülalnimetatud sümptomitest, hindaks teda neuroloog, tegemaks kindlaks, kas tegemist on krambihoogudega. Pärast diagnoosimist on tõestatud, et krambihoogusid saab ravida ravimite või toitumismuudatustega.