Kas su laps on meelelise stimulatsiooni otsija või vältija?

Aistingute vältija (ülitundlik)

Aistinguid vältiv laps, kellel on raskusi keskkonnast tulevate stiimulite töötlemisega, satub kergesti sensoorsesse ülekoormusesse. See muudab lapse oma keskkonna suhtes ülitundlikuks. Helid, mis teisi inimesi tavaliselt üldse ei häiri, panevad sensoorse integratsiooni häirega lapse võpatama. Aistingute vältija töötleb meelelist infot võrreldes teistega oluliselt intensiivsemalt.

Aistingute vältijal võib esineda ka mõni või mitu järgmistest sümptomitest:

Aistingute otsija (alatundlik)

Laps, kes on aistingute otsija, tunneb end oma keskkonnas alastimuleerituna. See meelelise sisendi vähene tundlikkus paneb lapse otsima rohkem sensoorset stimulatsiooni. Paljud aistingute otsijad näivad kohmakad või lärmakad, mis võib viia eksliku arvamuseni, et lapsel on „käitumisprobleemid“. Ehkki laps võib vajada rohkem meelelist stimulatsiooni, on talle käitumisprobleemide sildi külgekleepimine sageli ebaõiglane. Selle asemel on tegemist lihtsalt käitumisega, mille kaudu laps sensoorset stimulatsiooni otsib.

Aistingute otsijal võib esineda ka mõni või mitu järgmistest sümptomitest:

Mis saab siis, kui lapsel avalduvad mõlema tüübi märgid ja sümptomid?

Mitte iga sensoorse integratsiooni häirega laps ei sobitu kenasti ainult aistingute otsija või vältija kategooriasse. On täiesti võimalik, et lapsel avaldub nii aistingute vältimise kui ka otsimise sümptomeid. Kuigi puudub selge selgitus, miks lapsel mõlemad tüübid korraga esinevad, muutub see sageli sõltuvalt tema erutustasemest ja sellest, kui hästi ta suudab end ise reguleerida.

Eneseregulatsioon on võime tulla rasketes olukordades toime oma emotsioonide ja käitumisega. Lapsel, kes ei suuda end hästi reguleerida, võivad valjude helide peale tekkida „sensoorsed raevuhood“ või püüab ta suures rahvamassis minema joosta. See on meelelise ülekoormuse tagajärg. Kui üks või mitu meelt on üle koormatud, võib lapsel tekkida sensoorne kollaps.

Kui lapsel avaldub aistinguid vältiva ja otsiva käitumise kombinatsioon, võib olla keeruline päästikuid kindlaks teha. Lapse eneseregulatsiooni toetamiseks on oluline teada, kuidas ta reageerib sensoorsele infole ülekoormuse korral, ja mõista konkreetseid sensoorseid päästikuid, mis temas stressi tekitavad.

Minu kolmeaastane laps kuulub just nende hulka, kellel avaldub nii otsiv kui ka vältiv käitumine. Kuigi ta kardab avalikus tualetis valjusid hääli, on tal samas kõrge valulävi ja ta jookseb pidevalt asjadele otsa. Lisaks sellele, et temas on põimunud mõlemad tüübid, olen märganud, et tema päästikud muutuvad pidevalt. See teeb konkreetsete päästikute leevendamise või vältimise veelgi keerulisemaks.

Õpi tundma oma lapse sensoorseid päästikuid

Sensoorse integratsiooni häirega lapsed töötlevad meelelist infot kahel peamisel viisil: kas seda otsides või vältides. Laps, kes karjub ja asjadele otsa tormab, võib tunda end keskkonnas alastimuleerituna, mis paneb teda meelelisi stiimuleid taga otsima. Laps, kes katab tolmuimeja töötamise ajal kõrvad ja pistab kisama, väldib aga meelelist sisendit.

Ehkki oleks mugav liigitada laps lihtsalt aistingute otsijaks või vältijaks, pole see sageli nii mustvalge. Paljudel lastel avaldub nii otsimise kui ka vältimise sümptomite kombinatsioon.

Sensoorse integratsiooni häirega lapse parimaks toetamiseks on oluline tunda tema sensoorseid päästikuid. Samuti on vanematel tähtis teada, kui tugevalt laps igale päästikule reageerib. Kui oled teadlik, kuivõrd kergelt või raskelt ta teatud stiimulitele reageerib, oskad kõige paremini aidata tema pinget leevendada. Üks suurepärane võimalus selleks on luua oma koju sensoorselt turvaline keskkond.