Koroonaviirus ei ole võistlus ja sa ei ole emana läbi kukkunud

Olen aus ja ütlen, et niipea kui see kõik algas, vaatasin emasid, kes postitasid oma väikelastele värvikoodidega päevakavasid, ja mõtlesin kohe: issand jumal. Mina olen seda tüüpi lapsevanem, kes ei suudaks kunagi sellisest graafikust kinni pidada, sest mulle meeldib spontaansus ja hetkes elamine. Samas olen ka vanem, kes muretseb tohutult selle pärast, et laste kognitiivne areng oleks ikka õigel teel.

Surve?

Ma ei tea, kelle idee oli panna vanematele peale kogu see surve, aga no tõesti, see on nõme. Räägin vahel oma emasõpradega, kes tunnevad, et nad kukuvad enamikul päevadest lihtsalt läbi. Nad näevad lapsi, kes naudivad kõiki neid toredaid värvilisi tegevusi, ühiseid pereõhtusööke, jutuvestmisi ja head-ööd-musisid lastega, kes lähevad voodisse kohe esimese korraga. Seejärel kaisutavad nad oma abikaasasid ja lähenevad taas, sest telekast ei tule spordiülekandeid, mis nende tähelepanu rööviksid.

Aga kas me saaksime olla kasvõi hetkeks täiesti ausad? Kuskil kaunilt lavastatud fotode ja „ma annan oma lapse ära“-meemide vahel peitub tõde. ME KÕIK OLEME SELLES KOOS. ❤️

See on üheaegselt nii lihtsam kui ka raskem, kui me keegi arvasime. Enamik meist kogeb väikseid võite ja suuri ebaõnnestumisi lausa igal tunnil. Enamikul meist on laps või paar, kes teeb kõike ilusti kaasa, ja vähemalt üks, kes keeldub mängimast.

Enamikul meist on lähedus- ja ühtekuuluvushetki, mida me ei unusta kunagi, kuid samas ka vihahetki, mida sooviksime olematuks teha. Enamik meist on umbes pool ajast paremad vanemad, kui oleksime eales osanud arvata, ja teise poole ajast mõtleme, kuidas ühest tunnist ekraaniajast sai märkamatult kolm.

Ja lisame sellesse valemisse veel kodukontoris töötamise. Kuidas selle kõigega üldse toime tulla? Kas me panustame piisavalt aega ja energiat ühte või teise valdkonda? Ja muidugi – me peame ka kodu koristama ning perele süüa ja vahepalasid tegema.

Me oleme emad

Ma ei tea, kuidas teil, aga mina ärkan mõnel hommikul üles üsna lühiajaliste eesmärkidega:

Emadena paneme me igal hommikul ette rõõmsa näo, rahuliku hoiaku ja „ma suudan kõike“-suhtumise, kuigi oleme sisemiselt uskumatult ärevad ja ebakindlad. Me võtame olukorrast parima ja me tõesti naudime neid hetki, aga me muretseme ka töö, raha, kooli ja tuleviku pärast ning žongleerime pereelu ja kodust töötamise vahel. Me ei tea, kuidas selles uues peatükis edasi liikuda või kuidas need mõned kuud võivad meie elusid igaveseks muuta. Kas meie lapsed hakkavad kartma iga kord, kui keegi nende ees köhib või aevastab? Kas MEIE hakkame kartma iga kord, kui see juhtub?

Me tahame tahta hoogu maha võtta ja muudatusi teha, aga meile tegelikult meeldis see lihtne ja kiire elutempo, mis tundub nüüd nii kauge. Mõte, et me pole piisavad ja et meist ei piisa kunagi, tõstab taas pead, kui vaatame kõiki neid suurepäraseid tasuta võimalusi, mida me ära ei kasuta, ja seda poolikut, lohakalt tehtud koolitööd. Ja issand, kuidas me igatseme oma tugivõrgustikku. Olime just harjunud laskma neil meie auke täita ja nüüd on nad äkki kadunud.

Kõik on hästi

Ma tahan, et te kõik peaksite meeles, et kõik on tegelikult hästi. Kui su laps sai täna tavapärasest rohkem ekraaniaega, ei tee see talle liiga. Meil kõigil on selliseid päevi. Kui vajad minutit, tundi või isegi tervet päeva, on ka see täiesti okei. Mina igatahes vajan. Heaks emaks olemiseks pean ma iga päev 45 minutit trenni tegema ja saama natuke omaette olla. Pärast seda aega olen ma palju kannatlikum, hoolivam ja mõistvam. ÄRA TUNNE SELLE PÄRAST SÜÜD!

https://www.instagram.com/p/B-7H5U1D4w-

Me ei pea kõik ühtemoodi tundma, et olla head lapsevanemad. Koroonaviirus ei ole võistlus selle nimel, kes armastab emadust või oma lapsi kõige rohkem. See ei ole võidujooks, et olla kõige organiseeritum ja produktiivsem või kõige lahedam ja rahulikum vanem. See ei ole mõõduvõtt, kes suudab kõige paremini lapsi õpetada või kes suudab sellest kõigest süütundeta loobuda.

Nii et lõpeta võrdlemine, lõpeta enda häbistamine, lõpeta muretsemine ja hakka endale õlale patsutama selle eest, et liigud läbi teadmatuse väärikalt ja natukese liigse šokolaadiga. Sinu lapsed näevad, kuidas sa arened, pingutad ja armastad julgelt – kui väga neil ikka vedanud on! Ma tahan, et hakkaksid tundma rõõmu väikestest võitudest ja teeksid vanemluses rohkem seda, mis sind tegelikult õnnelikuks teeb.