Kuidas õpetada lastele jutu koostisosi

Enne kui lapsed saavad jutu peamisi osi ise kasutada, peavad nad oskama neid enesekindlalt ära tunda.

Niisiis, millest üks jutt koosneb? Teen oma töös tihedat koostööd emakeeleõpetajatega ja oleme märganud, et parimaid tulemusi annab koostisosade jagamine kahte rühma. Esimene rühm hõlmab jutu põhikomponente, mida õpetatakse tavaliselt alg- ja põhikooliõpilastele, samas kui teine rühm koosneb keerukamatest elementidest edasijõudnutele.

Kuigi töötan gümnaasiumiõpilastega, pole paljudele neist jutu põhiosi õpetatud ja nad vajavad esseede ning kirjutamisülesannete täitmiseks lihtsat sissejuhatust.

Jutu viis põhikomponenti

1. Tegevuspaik ja -aeg – see ei viita mitte ainult füüsilisele asukohale, kus lugu aset leiab, vaid ka ajastule. See on sisuliselt jutu kus ja millal.
2. Tegelased – sõltuvalt loost on tegelasteks tavaliselt inimesed või loomad. Nemad viivad sündmusi edasi ja on süžee kes.
3. Süžee – süžee tähistab loos toimuvaid sündmusi. Süžee koosneb sissejuhatusest, tegevuse arengust ehk pingetõusust, kulminatsioonist, pingelangusest ja lahendusest. See on jutu mis. Enamikus lugudes on alguses probleem, mis lõpeb lahendusega.
4. Konflikt – konflikt on loos esinev probleem. Pole konflikti = pole juttu. Isegi lasteraamatutes on alati probleem, mille tegelased peavad lahendama. Konflikti loomine annab tegelastele nende miksi.
5. Teema – see on ilmselt jutu kõige keerulisem osa ja enamikule õpilastele raskesti tabatav. Teema on jutu üldine sõnum või iva. See on see, mida autor tahab sulle õpetada.

Jutu keerukamad elemendid

Kui õpilased on eelnevalt mainitud jutu põhiosad selgeks saanud, saavad nad edasi liikuda keerukamate juurde. Neid mõisteid võib käsitleda igas vanuses, kuid enamik lapsi suudab neid mõista alles umbes 5. klassist alates. Need elemendid on:

1. Vaatepunkt – vaatepunkt määrab, kes lugu jutustab. See võib olla esimene, teine või kolmas isik. Kas vaatepunkt vaheldub? Näiteks romaanis „Frankenstein“ vaheldub vaatepunkt loo kolme erineva tegelase vahel.
2. Toon – toon on loo meeleolu. Kas see on sünge ja pahaendeline või rõõmus ja helge? Teksti toon luuakse sõnavalikute, kirjanduslike võtete, grammatika, rütmi ja riimi abil.
3. Stiil – paljuski tooniga seotud stiil väljendab kirjaniku unikaalset käekirja ja häält, mida näeb samuti tema sõnavalikust, süžeemustritest, lausestruktuurist jne. Autori isikupärane stiil mõjutab tugevalt teksti tooni.
4. Meeleolu – see on emotsioon või tundeelamus, mille autor lugejas tekitab, ja viis, kuidas ta keelekasutuse abil selleni jõuab.

Miks on jutu koostisosad olulised?

Põhjuseid, miks õpilased peaksid jutu osade äratundmises osavad olema, on palju – sealhulgas sügavam arusaamine ja suurem lugemisnauding. Selle mõistmine, kuidas lugu on üles ehitatud, on vajalik selleks, et õpilased jõuaksid loo kõrgeima taseme mõistmiseni. Jutu struktuuri tundmine loob õpilastele ka raamistiku, mis aitab loetut oluliselt paremini meenutada. See on sageli oluline eksamitel, rääkimata sellest, kui palju kasu toob see teisteski ainetes peale emakeeletunni.

Hea jutuvestmise elementide tundmine toetab õpilasi ka nende endi kirjutamises. See aitab neil oma mõtteid korrastada ja põimida enesekindlalt kokku omaenese juttude erinevaid niite. See pole lihtne saavutus kogenud kirjanikulegi, rääkimata algajast!

Kuidas õpetada jutu struktuuri

Visuaalsed skeemid ja graafilised organisaatorid

Mulle meeldivad visuaalsed skeemid väga! Mul on terve kaustatäis eri tüüpi skeeme, mida saan oma õpilastele ja õpetajatele jagada. See on lihtne viis aidata lastel infot korrastatuna hoida ja tagada, et neil oleks essee kirjutamisel olemas kõik vajalikud osad.

Jutukaardid

Jutukaardid aitavad õpilastel loo elemente visuaalselt paika panna, mis toetab täielikumat arusaamist. Õpilased uurivad loetud teksti ja toovad välja iga elemendiga seotud info. Seejärel saavad nad kanda selle info oma jutukaardile. Jutukaarte on väga lihtne kohandada vastavalt vajadusele: õpetaja saab valida elemendid, mis sobivad just õpilaste vanuse ja oskustega. Alguses peaksid lapsed harjutama põhiosade leidmist lihtsates lugudes (näiteks muinasjuttudes), enne kui liiguvad edasi keerukamate lugude juurde, kus on kasutusel laiem valik elemente.

„Loe, veereta ja jutusta uuesti“

See lihtne tegevus on rühmas õppivatele lastele lõbus viis hiljuti loetut korrata. Kõigepealt veeretab laps täringut. Veeretatud arv vastab küsimuste nimekirjas konkreetsele jutu elemendile. Näiteks veeretab laps numbri 3, mis vastab tegevuspaika ja -aega puudutavale küsimusele, nagu „Kus ja millal see lugu toimus?“ Seejärel vastab laps võimalikult üksikasjalikult, toetudes tekstile. Seda tegevust saab hõlpsasti kohandada, suurendades küsimuste arvu ja keerukust ning kaasates rohkem elemente. Iga elemendi kohta võib lisada ka mitu küsimust.

„Vali osa“

See mäng sobib suurepäraselt paaris töötamiseks. Mõlemal õpilasel on jutu tekst ees. Erinevad jutu elemendid on kirjutatud kaartidele: tegelane, tegevuspaik, meeleolu, toon jne. Õpilased võtavad kordamööda kaardi, jälgides, et paariline ei näeks valitud elementi. Seejärel loevad nad loost ette lühikese katkendi, mis vastab sellele elemendile. Paariline peab ära arvama, millise elemendiga on tegu. Kui paariline on jutu osa edukalt ära arvanud, on tema kord kaart võtta.

Jutu graafik

See harjutus sobib kõige paremini süžee alaelementide märkimiseks, nagu: sissejuhatus, tegevuse areng, konflikt, kulminatsioon, pingelangus ja lahendus. Graafik on lihtne joonis, kus ülaltoodud elemendid on märgitud x-teljele vastavalt nende kronoloogilisele järjekorrale tekstis. Y-telg tähistab põnevust, kusjuures kõige dramaatilisemad punktid märgitakse kõrgemale. Õpilased märgivad iga elemendi jaoks vastavad punktid. Näiteks jutu sissejuhatus (mis tavaliselt seab paika tegevuskoha, tutvustab tegelasi jne) asub põnevuse skaalal üsna madalal, samal ajal kui põnevus tõuseb järk-järgult kulminatsioonini ja langeb lahenduse ajaks veidi allapoole.

Siit leiad lisateavet selle kohta, kui olulised on lugemine ja raamatud koolieelikutele!