Kuidas piirata laste seas ropendamist ja inetuid sõnu

Ma ei unusta kunagi esimest korda, kui kuulsime oma tütart ropendamas. Olime koos mu käo ja ämmaga teel koju Bronxi loomaaiast. Meie tütar Nora oli veidi üle kahe aasta vana ja oli suurema osa autosõidust üsna vaikne. Lahkusime loomaaiast täpselt tipptunni ummikute ajaks ja mu abikaasa pidi järsult pidurdama. Kuulsime tagaistmelt peenikest häält ütlemas: „Oh, p*rse.“ Vaatasime teineteisele otsa ja mäletan, et küsisin: „Kas ta just ütles seda?“ Jätsime selle tähelepanuta, et mitte reaktsiooni tekitada, kuid veidi hiljem pidi abikaasa uuesti järsult pidurdama ja tüdruk ütles täpselt sama asja. Me tegid talle kohe selle sõnakasutuse pärast märkuse ja selgitasime, miks seda sõna ei tohi öelda.

Oleme abikaasaga väga teadlikud sellest, mida oma laste ees räägime, eriti alates ajast, mil nad hakkasid kuuldut kordama. Murdsime pead, kust ja millal ta seda vandesõna kuulis. Üks tema lemmikfilme on „Tondipüüdjad“. Meil pole aimugi, miks, aga ta LIHTSALT ARMASTAB SEDA. Filmi lõpus ütleb üks tondipüüdjatest samamoodi. Saime aru, et sealt ta selle sõna selgeks õppiski. 

Võin öelda, et tal tuli seda sõna ilmselt veel paar korda korrata, enne kui ta lõpuks mõistis, et seda ei tohiks kasutada. Jäime oma reaktsioonides järjekindlaks ja tegime mitmeid asju, mida allpool mainin. Nüüd on ta 3-aastane ja ütleb teistele: „See on paha sõna, ära ütle seda.“

Miks lapsed ropendavad?

Tean, et lapse suust esimest korda ropu sõna kuulmine võib olla paras šokk. Mõnikord teevad nad seda lihtsalt seetõttu, et nad avastavad keelt. Nad ei tea, mida see sõna tähendab, mistõttu nad ootavad sinu reaktsiooni ja selgitust, et asjast aru saada. 

Teine põhjus, miks lapsed ropendavad, on sinu reaktsioon. Me teame, et lapsed kordavad tegevusi, kui saavad sellele tugeva vastukaja. Nad joonistavad meile pildi, me reageerime vaimustunult ja nad teevad seda uuesti. Me keelame neil midagi teha ja nad testivad piire, et näha, kui kaugele nad minna saavad. Sama kehtib vandumise kohta. See, kuidas sina reageerid, määrab ära selle, kuidas su laps käitub. 

Mida teha, kui laps ropendab?

Üks parimaid soovitusi, mida saan anda, on jääda rahulikuks. Väikelapsed ropendavad sageli seetõttu, et nad katsetavad keelt. Nad võivad testida uut sõna, et selle tähendusest aru saada. Vahel juhtub ropendamine ka kogemata, kui lapsed alles õpivad sõnu hääldama. Samuti võivad lapsed püüda väljendada selliseid tundeid nagu pettumus või viha. Või ütlevad nad seda sõna lihtsalt seetõttu, et see kõlab naljakalt või toob kaasa reaktsiooni. Lapsed võivad ropendades ka teisi matkida.

Üks tõhusamaid viise ropendamisega toimetulekuks on selle täielik eiramine. Enamasti tehakse seda tähelepanu saamiseks, seega kui jätame reageerimata, mõistavad lapsed, et mingit vastukaja ei tule, ja lõpetavad ropendamise. 

Üldiselt ei vaja väikelapsed ja koolieelikud vandesõnadele pikki selgitusi. Nad on liiga noored, et mõista tavalisemate roppuste tagamaid. Piisab vaid sellest, kui öelda: „See ei ole ilus sõna.“ Üle nelja-aastastele lastele võib lihtsast selgitusest juba kasu olla. 

Kui arvad, et laps võib sõna tähendust mingil määral mõista, võid temalt küsida, mida see sõna tema arvates tähendab. Seejärel selgita üldiste sõnadega, miks seda pole ilus öelda. Näiteks võid öelda: „See sõna tähendab kakat ja seda ei ole viisakas kasutada.“

Kui laps jätkab ropendamist, pead võib-olla mõtlema pikaajalisematele lahendustele. Räägi kõigi oma pere täiskasvanutega ja leppige kokku, millised sõnad ja väljendid on lubatud. Näiteks mõnes peres on väljendid nagu „Issand jumal“ täiesti sobivad, teised sõnad aga mitte. Meie ei luba oma tütrel öelda „kurat“, kuid mõnele teisele perele võib see sobida. 

Loo reeglid! Kui teie peres on ropendamise kohta kindlad reeglid, on palju lihtsam lapsele märku anda, kui ta kasutab ebasobivaid sõnu. Näiteks võid öelda: „Palun kasuta ilusamat sõna“ või „Meie peres selliseid sõnu ei kasutata“. Laste jaoks on vähem segadust tekitav, kui samad reeglid kehtivad nii lastele kui ka täiskasvanutele. Kui soovid, et su lapsed ei ropendaks, pead nii sina kui ka teised pereliikmed sellest hoiduma.

Siin on veel mõned ideed, kuidas soodustada peres lugupidavat kõnepruuki ja vähendada ropendamist:

• Mõtle välja asendussõnad, kui sul endal on raske ropendamist lõpetada, ning leia teisi viise keeruliste olukordadega toimetulekuks. Näiteks vandumise asemel võiksid öelda midagi sellist nagu „Ma tunnen praegu suurt pettumust või viha“. Nii oled heaks eeskujuks tunnete tervislikul väljendamisel.
• Kiida oma last, kui märkad, et ta saab viha või pettumusega kohasel viisil hakkama. Näiteks kui laps räägib sulle, et mängukaaslane kasutas tema narrimiseks inetuid sõnu, kiida last selle eest, et ta kõndis olukorrast minema ega hakanud ise ropendama.
• Ole teadlik sellest, mida su laps vaatab, kuulab ja mängib. See tähendab järelevalvet ning vanusepiirangute kontrollimist teleris, filmides, muus meedias ja muusikas. Samuti on hea mõte hoida teler, arvutid ja muud seadmed ruumis, kus need on sul kergesti nähtaval.