Selektiivne mutism või häbelikkus

Märkad seda käitumist ka võõraste ja teatud pereliikmete läheduses. Sõpradega rääkides ütlevad nad, et ära muretse ja see on ilmselt faas, millest su põnn välja kasvab, kuid sinu ema süda aimab midagi muud. Kas asi võib olla milleski enamas? Selles blogipostituses arutleme, kuidas eristada selektiivset mutismi häbelikkusest.

Selles artiklis

• Selektiivse mutismi ja lapse häbelikkuse määratlus
• Millised on peamised erinevused?
• Lisamaterjalid

Selektiivse mutismi ja lapse häbelikkuse määratlus

Selektiivne mutism on ärevushäire, mille puhul laps ei suuda teatud olukordades (näiteks klassiruumis või võõraste seas) suhelda, kuid räägib kodus ilma igasuguste raskusteta. Tavaliselt saab see alguse varases lapsepõlves, 2.–4. eluaasta vahel. Teadlased alles uurivad, mis võiks selektiivset mutismi põhjustada, kuigi paljud usuvad, et rolli võivad mängida nii keskkonna- kui ka geneetilised tegurid.

Portaali healthline.com kohaselt on lapse häbelikkus seevastu hirm või ebamugavustunne, mida tekitavad teised inimesed, eriti uutes olukordades või võõraste seas. Kuigi paljud usuvad, et mõned lapsed lihtsalt sünnivadki sellistena, näitavad uuringud, et lapse häbelikkust võivad mõjutada sotsiaalsed kogemused koos vanemate kalduvusega olla ülehoolitsevad.

Selektiivset mutismi on sageli keeruline häbelikkusest eristada. Seda seetõttu, et selektiivse mutismiga lapse käitumine sarnaneb väga häbeliku lapse omale. Mõned selektiivse mutismi tunnused on järgmised:

• Nutmine
• Tardumine
• Sotsiaalne eraldatus
• Silmside vältimine või selle puudumine
• Võime kodus vabalt rääkida, kuid mitte teistega (koolis või võõraste ees). Samuti võivad nad teistega suhtlemiseks kasutada mitteverbaalseid suhtlusviise või sosistada.
• Kartlik loomus ja klammerdumine vanemate/hooldajate külge

Millised on peamised erinevused?

Häbelikud lapsed harjuvad uute olukordadega lõpuks ära, samas kui selektiivse mutismiga lapsed seda ei tee. Näiteks võib häbelikul lapsel kuluda nädal aega kohanemiseks ja koolis jutu alustamiseks, samas kui selektiivse mutismiga laps kipub jääma mitteverbaalseks ka pärast mitut kuud koolis käimist. Lisaks puudub selektiivse mutismiga lastel teatud olukordades sageli näoilme või on neil ebaloomulikult kohkunud ilme. Veelgi enam, see häire takistab paljusid eluvaldkondi, olgu siis akadeemiliselt või sotsiaalselt. Ravimata jätmisel võib see kesta ka täiskasvanueas.

Lisamaterjalid

Kuigi häbelikul ja selektiivse mutismiga lapsel võivad ilmneda sarnased jooned, ei ole need üks ja seesama asi. Häbelikkust peetakse sageli isiksuseomaduseks, samas kui selektiivne mutism on häire, mis mõjutab lapse võimet teatud keskkondades suhelda. Kui sul on endiselt mure, et su lapsel võib olla selektiivne mutism, on esimene samm rääkida sellest oma lapse lastearsti ja teiste tervishoiuspetsialistidega. Pärast diagnoosimist on nende toetamiseks saadaval mitmesuguseid ravimeetodeid. Kui soovid selektiivse mutismi kohta rohkem teada saada, on siin mõned kasulikud allikad:

• Helping Your Child with Selective Mutism, autorid Angela E. McHolm, Charles E. Cunningham ja Melanie K. Vanier
• Understanding Katie, autorid Adrienne Wallage ja Elisa Shipon-Blum
• Overcoming Selective Mutism: The Parent’s Field Guide, autorid Aimee Kotrba ja Shari J. Saffer
• The Selective Mutism Resource Manual, autorid Maggie Johnson ja Alison Wintgins