Selektiivne mutism: sissejuhatus vanematele

Sellest artiklist saad teada, mis see on, kuidas seda ära tunda, millised on selektiivse mutismi raviviisid ning millised on selle häirega seotud levinumad müüdid.

Selles artiklis

• Mis on selektiivne mutism?
• Levinud müüdid
• Mures, et sinu lapsel võib olla selektiivne mutism?
• Spetsialistide seas levinud raviviisid ja tehnikad
• • Mõned raamatud selektiivse mutismi kohta

Mis on selektiivne mutism?

Selektiivne mutism on ärevushäire, mille puhul laps ei suuda teatud olukordades (näiteks klassiruumis või võõraste inimeste juuresolekul) rääkida, kuid suhtleb kodus ilma igasuguste raskusteta. Tavaliselt saab see alguse varajases lapsepõlves, 2.–4. eluaasta vahel. Ehkki harva, võib lapsel tekkida selektiivne mutism ka teatud pereliikmete suhtes, kui ta neid kuigi tihti ei näe. Mis puutub selle häire põhjustesse, siis usuvad mõned teadlased, et oma osa võib olla nii keskkonna- kui ka geneetilistel teguritel.

Mõned märgid, mida võid selektiivse mutismiga lapse puhul märgata:

• Suudab kodus vabalt rääkida, kuid mitte teistega (lastega koolis või võõrastega);
• Silmside vältimine;
• Näoilmete puudumine hirmutavates olukordades;
• Sotsiaalne eraldatus/eemaletõmbumine;
• Arg või uje iseloom;
• Klammerdumine vanemate/hooldajate külge;
• Lahutusärevus;
• Mitteverbaalse suhtluse või sosistamise kasutamine teistega suhtlemisel.

Levinud müüdid

1. Selektiivne mutism on faas, millest lapsed kasvavad lõpuks välja.

See on vale! See ei ole mööduv faas ega puuduta ainult lapsi. Tegemist on ärevushäirega, mis ravimata jätmisel võib püsida ka noorukieas ja täiskasvanuna.

2. Selektiivne mutism on autismi vorm.

Kuigi sümptomid võivad sarnaneda autismile, on need erinevad häired. Selektiivse mutismiga lapsed käituvad olenevalt keskkonnast erinevalt. Koolis võivad nad olla mitteverbaalsed, kuid kodus seltsivad ja jutukad.

3. Lapsed kannatavad selle häire all hooletussejätmise või trauma tagajärjel.

Üks levinud väärarusaamu on see, et lastel tekib selektiivne mutism trauma tagajärjel. Uuringud aga näitavad, et selline müüt võib olla kahjulik, kuna see võib takistada lapsel saamast õiget abi tema tegeliku ärevuse vastu. (Kui mutism tekib traumajärgse stressi tõttu, lõpetab laps rääkimise ka keskkondades, kus tal varem polnud rääkimisega mingeid raskusi.)

4. Viimaseks, kuid mitte vähem tähtsaks: selektiivne mutism on kõne- või keelepuue.

See ei ole kõne- ega keelepuue. Samas on võimalik, et selektiivse mutismiga lapsel esineb samal ajal ka kõne- või keelepuue.

Kas sinu laps ei räägi? Tee läbi meie tasuta test, et saada nõuandeid tema aitamiseks:

Mures, et sinu lapsel võib olla selektiivne mutism?

Murede korral on ülioluline rääkida lapse lastearsti ja teiste spetsialistidega (logopeedid ja psühholoogid). Pärast diagnoosi panemist on lapse abistamiseks mitmeid erinevaid ravimeetodeid. Ravi tõhusus võib aga sõltuda mitmest tegurist, näiteks sellest, kui mitu aastat on laps sellega kimpus olnud või kas tal esineb täiendavaid kõneprobleeme.

Spetsialistide seas levinud raviviisid ja tehnikad

Siin on värskeim info selektiivse mutismi ravimise kohta:

Kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT) on spetsialistide kasutatav teraapiavorm, mis aitab inimesel keskenduda sellele, kuidas ta ennast tajub.

Ekspositsiooniteraapia (KKT üks vorme) on meetod, mille eesmärk on hirmu vähendamine lapse järkjärgulise harjutamise kaudu teda hirmutavate olukordadega. Tõepoolest võib tunduda, et lapsele ärevust tekitavate olukordade vältimine ongi lahendus – olgem ausad, teeme seda isegi. Kuid selline vältimine ei ole lahendus, sest see võib lapse toimetulekut veelgi pärssida ja tema ärevust süvendada.

Stiimuli hajutamine (stimulus fading) on tehnika, mille puhul laps suhtleb inimesega, kellega tal on lihtne rääkida, ning seltskonda kaasatakse aegamööda uus inimene.

Mõnel juhul kasutatakse vanemate ja raskemate ärevusvormidega laste puhul ka ravimeid.

Positiivne kinnitamine on veel üks teraapias kasutatav vahend, mis innustab last soovitud käitumist näitama (nt mänguasi, küpsis või kleepsud).

Logopeedia: Nagu varem mainitud, ei ole selektiivne mutism kõnepuue. Siiski on võimalik, et lapsel esineb lisaks selektiivsele mutismile ka kõne- ja keelepuue – sellisel juhul vajab ta logopeediat.

Mõned raamatud selektiivse mutismi kohta

• Helping Your Child with Selective Mutism: Practical Steps to Overcome a Fear of Speaking, autorid Angela E. McHolm, Charles E. Cunningham ja Melanie K. Vanier
• Maya’s Voice Book, autor Wen-Wen Cheng
• Overcoming Selective Mutism: The Parent’s Field Guide, autorid Aimee Kotrba ja Shari J. Saffer

Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla selektiivne mutism, on varajane sekkumine väga oluline. Võta ühendust psühholoogi või logopeediga, et panna paika edasine tegevusplaan. Võimalikult varakult sammude astumine aitab lapsel oma raskustest üle saada.