Vanemate õdede-vendadega koolieelikutel areneb kõne aeglasemalt. Miks?

Selles artiklis

• Mida ütlevad uuringud õdede-vendade ja keelearengu kohta?
• • Kognitiivselt tundlikud vanemad õed-vennad
• Miks see nii on?
• Mida saavad vanemad teha?
• Lisalugemist

Õdede-vendade ja keelearengu uuringud näitavad, et suurpere lastel arenevad suhtlemisoskused aeglasemalt, sest vanematel jagub nende jaoks vähem tähelepanu.

Värskemad uuringud on aga näidanud, et „hooliva ja empaatilise“ vanema õe või venna olemasolu muudab kõike.

Ajakirja Pediatrics veebruarinumbris avaldatud uuring näitab, et vanemad ja täiskasvanud pole ainsad, kes lapse keelelisi oskusi kodus mõjutavad.

Mida ütlevad uuringud õdede-vendade ja keelearengu kohta?

Teised uuringud näitavad, et suuremates peredes (3+ last) on vanematel vähem aega pühenduda vaid ühe lapse õppimisele. Uuringud on samuti leidnud, et pere noorimal lapsel on väiksem sõnavara kui tema vanematel õdedel-vendadel.

See 385 koolieelikut hõlmanud uuring leidis, et suuremate perede lastel (3+ last) läks standardses sõnavaratestis kehvemini. Kuid seda vahet polnud märgata, kui lapsel oli tähelepanelik vanem õde või vend.

Kognitiivselt tundlikud vanemad õed-vennad

Uuringu juhtivteadur Heather Prime, University of Toronto laste kliinilise psühholoogia doktorant, leidis, et kõike muudab just „kognitiivselt tundlik“ vanem õde või vend. See tähendab, et suurem laps tajub, mida noorem õde-vend mõistab, ning kohandab oma kõnepruuki selle järgi – näiteks räägib aeglasemalt või kasutab lihtsamaid lauseid, kuid ei „ninnunännuta“ temaga.

Need empaatilised vanemad õed-vennad märkavad noorema lapse antavaid vihjeid ja reageerivad kohaselt siis, kui vanemad seda teha ei saa. Tulemused põhinevad 385 Ontario perel, kes osalesid suuremas, pikaajalises laste arengu uuringus. Teadlased jälgisid igast perest ühte last alates sünnist.

Kui lapsed said 3-aastaseks, lasksid teadlased neil mängida mängu, mis mõõdab passiivset sõnavara. Need on sõnad, mida laps suudab sotsiaalses suhtluses mõista. Samuti jälgisid nad laste vaba mängu koos nende vanema õe või vennaga, kes oli vähemalt 5-aastane.

Kokkuvõttes leidis uuring, et suuremate perede koolieelikutel olid sõnavaratestides madalamad tulemused. Teised tegurid, nagu pere sissetulek, kakskeelsus või vanemate sündimine teises riigis, tulemusi ei muutnud. Ainus tegur, mis tundus tulemust mõjutavat, oli tundliku suure venna või õe olemasolu. Vaid siis kadus sõnavara vahe ära.

Teadlased hindasid ka emade tundlikkust lastega suhtlemisel, ning see oli siiski väiksem kui olukorras, kus vend või õde noorema lapsega aktiivselt tegeles.

Miks see nii on?

Keele õppimine on sotsiaalne protsess; me peame olema kaasatud ja osalema aktiivselt sotsiaalsetes suhtlustes, et uusi sõnu õppida, neist aru saada ja neid igapäevases vestluses kasutada.

Ehkki me ei tea täpselt, mis teeb vanema õe-venna empaatiliseks, usuvad teadlased, et suur roll on vanematel ja kasvatusel. Kui 5-aastane ja 3-aastane õde-vend mänguasja pärast tülitsevad ning vanem laps ütleb „see on minu oma!“ ja kisub selle ära, oleks võimalus empaatilisemat õhkkonda luua küsides suuremalt lapselt, mida tema tunneks, kui talt mänguasi ära rebitaks.

See küsimus suunab vanemat last mõtlema tunnetele ja tagajärgedele enne hetkeemotsiooni ajel tegutsemist. Kuigi vanematel on oluline sellist mõtlemist toetada, julgusta ka teisi täiskasvanuid, näiteks vanavanemaid ja õpetajaid, kooliealistele lastele selliseid õpetlikke hetki pakkuma.

Mida saavad vanemad teha?

• Julgusta oma lapsi võimalikult palju koos mängima. Vastastikune mäng on suurepärane! See tähendab mängu, kus selle toimimiseks peavad osalema mõlemad lapsed. Näiteks palli edasi-tagasi veeretamine.
• Vali välja paar sõna, mida korduvalt korrata. Minu tütar teeb seda minu pojaga pidevalt, sest mina näitan seda talle ette. Kui on aeg süüa, viipan pojale sõna „sööma“, aga ütlen seda ka mitu korda. Minu tütar läheb nüüd enne sööki poja juurde ja teeb täpselt sama. See võimaldab tal sõna korduvalt kuulda, kuid näitab ühtlasi, et õde tunneb huvi tema tegemiste vastu.
• Tee lõbusaid hääli ja ühenda need liigutustega. Väikelastele ja beebidele meeldib väga liikuda. Näiteks võid seebimulle sõrmedega katki tehes öelda „plaks-plaks“. Rongi põrandal lükates ütle „tšuhh-tšuhh“.
• Näitamine ja kordamine on suurepärane viis, kuidas laps saab sõnu sageli kuulda ning luua samas visuaalse seose sellega, mida sõnad tähendavad. Osuta igapäevarutiinis esemetele ja korda nende nimetust kolm korda. See võib alguses tunduda veider, kuid mida sagedamini su laps sõna kuuleb, seda kiiremini ta seda mõistab ja suudab seda sulle järele korrata.
• Matki õiget kõnepruuki kõigi oma lastega, olgu tegemist beebi või väikelapsega. Lapsed matkivad kõnet, mida nad kuulevad, seega on oluline mitte kasutada väljamõeldud sõnu, rääkida nendega aeglaselt ja kasutada õiget grammatikat.

Lisaks neile nippidele ja soovitustele hakka harjutama rakendusega Speech Blubs, et aidata kaasa lapse keelearengule.

Lisalugemist

Loe lisaks artikleid, mis seda teemat puudutavad. Mõned neist postitustest on: (1) Nipid ja soovitused kõne arendamiseks, (2) Kakskeelsus ja (3) Kõne hilistumine ja pärilikkus.