Kuidas kaasata lapsi logopeediasse

Lastele võib tunduda see igav, neile ei pruugi meeldida logopeed, ülesanded või kaaslased oma rühmas.

Usun, et logopeedidena on meil väga oluline muuta oma mõtteviisi: küsimuse „miks laps teraapias kaasa ei tee?“ asemel peaksime küsima „mida saaksin keskkonnas muuta, et laps tahaks õppida?“. Sageli on lahendus lihtne, kuid kui laps ei oska oma muret sõnadesse panna, reageerib ta negatiivselt – keeldub osalemast või jonnib. 

Lapsed teevad ainult seda, mis nende jaoks töötab või mida meie, täiskasvanud, oleme neile kogemata minevikus õpetanud. Kui laps poeb laua alla ega nõustu harjutama ja vanem viib ta koju, õpib laps tahtmatult, kuidas õppimisest pääseda. Kui lapsel on õppimisega palju ebaõnnestumise kogemusi, pole üllatav, et tal tekib soov neist olukordadest põgeneda. Minult on vanemad küsinud, kas nad peaksid lapse koju viima, ja vastan alati: „Ei.“ Eelistan pigem teha läbi ühe (või neli) rasket tundi, kui lasta lapsel mõista, et logopeediast saab niimoodi pääseda. 

Niisiis, kui laps püüab õpisituatsioonidest pageda või neid vältida, peame tegema kahte asja.

1. Õpi tundma lapse päästikuid

Esiteks peame tagama, et lapse selline käitumine ei viiks enam kunagi olukorrast pääsemiseni. Kuidas? Iga teraapiasuhte alguses on oluline jälgida, milliseid nõudmisi me lapsele esitame. Me ei tohiks anda lapsele juhiseid teha midagi, mida me pole valmis või võimelised teda suunates lõpule viima. Peame õppima tundma tema päästikuid ja põhjuseid, miks ta põgeneda püüab. Minu juures käis laps, kes jooksis toast kohe minema, kui tõin välja ühe kindla mänguasja. Kui selle ära peitsin, ei püüdnud ta enam logopeediast põgeneda. 

Alustuseks selgitame välja hästi palju erinevaid asju, mis seda last motiveerivad, ja võimaldame neid talle tingimusteta. Asjadest, mida laps naudib või mille nimel on valmis tegutsema, saavad potentsiaalsed kinnistajad. Motivatsioon on mis tahes oskuse õpetamisel võtmetähtsusega. 

Kui last miski ei motiveeri, pole meil millega kinnistada oskusi, mida soovime õpetada. Kui me ei kinnista, siis me ei õpeta. Nendeks võivad olla kleepsud, kustutuskummid või võimalus valida midagi auhinnakarbist. Mina püüan toitu tasuna vältida!

2. Loo innustav ja toetav kõneõppekeskkond

Teine asi, mida peame tegema, kui laps püüab õppimisest hoiduda, on tagada, et õpetame teda viisil, mis võimaldab tal kogeda edu. 

Inimestena kipume nautima asju, milles oleme osavad, ja vältima seda, mis meil hästi välja ei tule. Kui lapsel on kõneapraksia, palume tal teha midagi, mis on tema jaoks ääretult keeruline. Mida vanem on laps, seda rohkem on tal rääkimispüüdlustega seotud ebaõnnestumisi. Seetõttu peame pakkuma eeskujusid ja vihjeid, mida ta suudab edukalt järele aimata, ning tunnustama siiralt igat tema katset sihtmärkhääliku või liigutuse suunas.

Samuti peame vaatama otsa vanematele. Sina oled oma lapse elus kõige tähtsam inimene. Meie, logopeedid, peame sind juhendama ja toetama, kuidas last koduses keskkonnas kõige paremini aidata. Iga omavaheline suhtlus on lapsele võimalus õppida, seega veendu, et kõik tema ümber toetaksid samu oskusi. 

Nii raske kui see ka pole, peavad kõik jääma järjekindlaks. Kui logopeed pakub positiivset kinnitust ja püüab ebasoovitavat käitumist lõpetada, on oluline, et see kanduks üle ka kodusesse ellu. Tean, et seda on kergem öelda kui teha. Näiteks kui püüad enne magamaminekut vältida jonnihooge, sest laps ei taha voodis püsida, tuleb sul jääda valitud reeglile kindlaks igal õhtul. Isegi siis, kui ta karjub ja korraldab tõelise draama. 

Järjepidevus on võti mis tahes teraapias, mitte ainult logopeedias. Küsi oma logopeedilt nõuandeid motivatsioonistrateegiate kohta ja uuri, mida saaksid kodus lapse huvi hoidmiseks teha. 

Kui teraapia tõesti ei edene, soovitan vahetada logopeedi. Mõnikord ei teki lapse ja spetsialisti vahel lihtsalt klappi, ja see on TÄIESTI NORMAALNE! Logopeed ei pane seda pahaks – seda juhtub ikka! Parem on sellest varakult aru saada ja olukorda muuta, kui liiga kaua oodata, samal ajal kui lapse areng seisab!