Kuidas saame parandada suhtlust oma lastega?

Kui sa oled nagu mina, võib lastega suhtlemine vahel äärmiselt masendav olla. Lõputud küsimused, tähelepanuta jäetud juhised, tühi pilk nende näol, kui me neile varem öeldut meelde tuletame, nende oskus mäletada lubatud küpsist, samal ajal kui nad unustavad palve midagi tuua. Me veedame nende esimesed eluaastad soovides, et nad rohkem räägiksid, ja hilisematel aastatel lootes, et nad oleksid lihtsalt vait.

Tõsiasi on see, et meie lapsed pole kaugeltki täiuslikud vestluspartnerid, kuid sama kehtib ka minu kohta. Panen siia kirja mõned tõsiasjad, mis kehtivad minu ja ilmselt paljude täiskasvanute kohta ning mis võivad anda veidi mõistmist, luua veidi empaatiat ja aidata paremini mõista meie elu väikeseid inimesi.

4 tõsiasja selle kohta, kuidas me suhtleme – ja mida need lastele õpetavad

1. Kui ma seda üles ei kirjuta, unustan kindlasti ära.

Mul on kohutav mälu ja seetõttu toetub kogu mu elu tegevusnimekirjadele, kalendritele ja märkmepaberitele. See tuleneb sellest, et olen liiga hõivatud või hajevil, et kuulata, kuulan ja unustan kohe või kuulan, aga unustan hiljem. Tean, et praegu on mu nimekirjas umbes 26 asja, kuid ilma vaatamata ei suudaks ma neist ühtegi nimetada. Kas see kõlab tuttavalt?

Asi on selles, et täiskasvanutena oleme loodetavasti välja töötanud strateegiad, mis aitavad meil kuulata, meeles pidada ja hiljem meenutada. Mõned püüavad uue inimese nime meelde jätta, seostades seda kellegi teisega, keda nad teavad, teised kordavad aadressi mõttes paar korda, loendavad asju sõrmedel või kasutavad tehnoloogiat ja märkmeid.

Meie lastel aga neid strateegiaid sageli veel pole. Nad pole neid veel õppinud või pole veel piisavalt arenenud, et neid kasutada. Nii et kui me palume neil köögist kolm asja tuua, küsime, mida nad koolis tegid, mida neil koolireisiks vaja on või mis on nende uue abiõpetaja nimi, pole ime, et neil tekib raskusi. Nad alles õpivad oma tähelepanu suunama, segajaid eirama, pikematest lausetest aru saama ja infot meenutama.

Saame oma suhtlust lastega parandada, kui nendele asjadele mõtleme. Saame neid aidata, õpetades neile lihtsaid nippe: näiteks sõrmedel loendamist, juhiste valjult kordamist, piltidega tegevusnimekirja joonistamist ning naljakate riimide ja laulude abil uue info meeldejätmist.

2. Eeldan, et inimesed oskavad mu mõtteid lugeda.

Mu abikaasa peab mulle pidevalt meelde tuletama, et ta ei oska mu mõtteid lugeda. Eeldan sageli, et ta teab, kuidas mu päev on möödas, teab sellest kohutavast meilist, mille sain, suudab ette näha, mida ma õhtusöögiks soovin, ja "mõistab poolelt sõnalt", mida ma vestluses mõtlen. Me kõik langeme lähedaste inimestega sellesse lõksu, eeldades, et nad tunnevad meid piisavalt hästi, et lugeda ridade vahelt, tabada vihjeid ja saada mõttest aru. Noh, meie lapsed teevad täpselt sama.

Väikelaste aju ongi tegelikult selliselt üles ehitatud. Seda nimetatakse vaimuteooriaks. Esialgu on lastel raske mõista, et me ei mõtle ega tunne kõike samal ajal samamoodi. Aja jooksul õpivad nad, et emme võib olla rõõmus, samal ajal kui neil endil on igav, või et issi võib olla põnevil, samas kui nemad kardavad. Vanemaks saades muutub see veelgi keerulisemaks, sest inimesed võivad öelda ja teha ühte, aga tunda midagi muud – näiteks mu õde võib öelda, et tal on "kõik korras", kuigi ta on tegelikult kurb, või võib sõber ühel päeval nutta õnnest ja teisel kurbusest.

Meie lapsed on pideval avastusretkel – nad ei õpi tundma mitte ainult omaenda tundeid ja mõtteid, vaid ka kõigi teiste omi. Neil on raske mõista, miks emme ei teadnud iseenesest, et nad tahtsid õhtusöögiks kartuliputru, et nad tahtsid punast, mitte sinist tassi, või miks issi ei tea automaatselt, et nad muretsevad millegi pärast koolis. Peame aitama neil õppida, mõista ja suhelda.

Lastega suhtlemise parandamiseks on häid viise! Püüdke perekondlikel hetkedel rääkida tunnetest, et laps mõistaks, et inimestel on erinevad tunded. Rääkige ja küsige üksteise päeva kohta ning keerulistes olukordades öelge lapsele sõnadega välja, et te ei tea, mida ta mõtleb ja tunneb, ning et ta saab aidata sul teda aidata, kui ta räägib, näitab ja selgitab. Võite kasutada ka kõnearenduse rakendust nagu Speech Blubs, millel on suurepärased emotsioone puudutavad osad, mis aitavad lapsel mõista, mida sa soovid, et ta väljendaks.

3. Võiksin rääkida lõputult.

Enamikule meist meeldib rääkida. Isegi kui me ei taha suure rühma ees kõnet pidada, armastab enamik meist sõprade ja perega vestelda, jagades oma mõtteid, ideid, tundeid ja kogemusi. Kui minult küsitakse, miks ma õppisin logopeediks, vastan (enesekriitiliselt), et see on sisuliselt kraad rääkimises, nii et arvasin, et saan sellega päris hästi hakkama.

Meie laste jaoks on rääkimine, keel ja vestlemine veel väga uus ja põnev! Nad on veetnud oma esimesed eluaastad vaadates, kuidas sina teistega räägid, ilma et nad ise seda suudaksid. Neil on olnud tunded, vajadused ja ideed, mille väljendamiseks neil lihtsalt puudusid sõnad. Lõpuks ometi on neil oskus rääkida ja kaasa lüüa, inimesi naerma ajada, oma pööraseid ideid jagada ning näidata, et nad on nutikad, vaimukad ja oma arvamusega. Lõpuks saavad nad küsida küsimusi, mis on neid kaua vaevanud, ja teha valikuid, millest teised aru saavad. Pole ime, et kui nad kord hoo sisse saavad, ei jää nad vait!

Lõputu rääkimine võib väga kergesti ära väsitada, aga kui vähegi suudad, astu samm tagasi ja naudi seda. Keel on sinu väikese inimese võti maailma ja ta võtab sellest viimast. Väärtusta suhtlust oma lastega! Saad aidata neil õppida sotsiaalseid reegleid selle kohta, millal rääkida ja millal vaikida, näidates eeskuju ning rääkides kordamööda rääkimisest ja ootamisest. Kuid peatu kindlasti ja kuula, sest nii õpib laps, et tema hääl loeb, tal on midagi öelda ja see, mida ta ütleb, on oluline.

4. Ma googeldan pidevalt!

Statistika näitab, et keskmine inimene googeldab umbes 1200 korda kuus, ja kui sa oled vähegi minu moodi, on see number kindlasti suurem! Ainuüksi täna googeldasin, kuidas sõbra poole sõita, mitu grammi on untsis, mis laul raadios mängib, millal toidupood avatakse ja mis vanuses peaks beebile päikesekreemi panema. Esitan päevas miljoneid küsimusi . . . ja sama teevad ka meie lapsed.

Igal hetkel on igas riigi toidupoes mõnes riiulivahes laps, kes küsib vanematelt: „Kas ma seda saaksin? Miks? Mis see on? Kes see oli, emme? Mida see tädi teeb? Kas ma küpsist saaksin?“ Me kõik oleme seda kuulnud ja see on laste ja vanemate vahelise suhtluse lahutamatu osa. Oma lapse jaoks oled sina Google! Sina oled kogu tema teadmiste allikas. Kõik, mida ta ei tea (ja seda on palju), ning kõik, mida ta teada tahab, jõuab temani tõenäoliselt sinu kaudu. Sina oled tema õppimis- ja keelemaailma väravahoidja. See võib vahel olla äärmiselt kurnav!

Võta uuesti sügavalt sisse ja kuula. Kuula, mida ta teada tahab. Ta püüab mõista maailma, kuhu ta on sattunud. Nii palju sellest, mida ta oma päeva jooksul näeb ja kogeb, on tema jaoks täiesti esmakordne. Lapsed on nagu käsnad, kes ahmivad teadmisi. Nad tahavad mõista ja eelkõige olla rohkem sinu moodi. Seetõttu tahavad nad teada absoluutselt kõike, mida sina tead, ja ainus viis seda teada saada . . . on küsida!

Nii et sel nädalal, keset kiiret ja küsimustest tulvil päeva, kui tundub, et nad ei kuula, kui nad nõuavad küpsist, mida neile 12 tundi tagasi lubasid, ja räägivad sulle miljonindat korda sama lugu . . . peatu, kuula ja vasta. Nüüd on õige aeg oma lastega suhtlemist parandada! Kui sina seda teed, õpivad ka nemad seda tegema. See on kuldne õppimise ja kasvamise aeg, mil sina oled nende kogu maailm. Kasuta seda täiel rinnal. See ei kesta igavesti.