Mis on tähelepanupuudulikkus?

Lastel, kellel on diagnoositud tähelepanupuudulikkus (ADD), võivad lasteaeda või kooli minnes ilmneda ka esimesed lugemis- ja õpiraskused.

Paljud vanemad küsivad minult, mis vahe on ADD kolmel erineval tüübil (jah, neid on kolm) ja mida nad saaksid kodus oma lapse aitamiseks teha. Selles blogipostituses käsitlemegi just neid teemasid ning vaatame häire olemust lähemalt.

Mis vahe on ADD-l ja ADHD-l?

ADD-ga lastel võib esineda õpiraskusi ja koolis tekib neil sageli korduvaid distsipliiniprobleeme. Need on lapsed, kes ütlevad: „Ma teadsin, et see on valesti, aga ma lihtsalt ei suutnud end tagasi hoida.“ Tegelikult võivad nii täiskasvanud kui ka eakaaslased arvata, et sellised õpilased on laisad, kuna neil on raske ülesannetele keskenduda ja nad ei vii alustatut lõpuni.

Kuigi ADD on äärmiselt levinud, liigub selle häire kohta endiselt palju väärarusaamu. Häire osaks võib olla ka hüperaktiivsus – sel juhul on tegemist aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ADHD ehk ATH), millega kaasnevad ka käitumisprobleemid.

ADD/ADHD tüübid

On olemas kolm ADD/ADHD tüüpi, mis põhjustavad sarnaseid sümptomeid ning hõlmavad kõigil juhtudel tähelepanuraskusi. Peamised erinevused seisnevad muudes käitumismustrites, mis keskendumisvõimetusega kaasnevad.

1. ADHD-HI (valdavalt hüperaktiivne-impulsiivne) – lastel, kellel on diagnoositud see häiretüüp, ei ole raskusi mitte ainult koolis tähelepanu hoidmisega, vaid nad võivad olla ka hüperaktiivsed ja impulsiivsed. Need on lapsed, kes ei suuda kuidagi paigal püsida, ükskõik mida sa ka ei prooviks, ning kes ütlevad või teevad kohe esimese pähetuleva asja (isegi kui see on halb mõte);
2. ADHD-I (valdavalt tähelepanematu) – seda tüüpi esineb sagedamini tüdrukutel. Neil on äärmiselt raske tähelepanu koondada, eriti kui ümberringi on palju segajaid;
3. ADHD-kombineeritud – nagu nime järgi võib arvata, esinevad selle tüübi puhul KÕIKIDE tüüpide sümptomid. Ilma õige diagnoosi ja toetuseta esineb kombineeritud ADHD-ga lastel kõige rohkem distsipliiniprobleeme.

Diagnoosimine

Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla ADD (hüperaktiivsusega või ilma), räägi sobiva abi saamiseks lapse koolipsühholoogi, õpetaja või perearstiga. Kui sul on muresid, alusta neil teemadel vestlemist juba täna.

Sinu lastearst võib soovitada pöörduda lastepsühholoogi poole, kes saab teha põhjalikumaid uuringuid, et selgitada välja, kas laps vastab ADD kriteeriumidele ja millisel määral sümptomid avalduvad. Need testid ei aita mitte ainult eristada ADD-d teistest koolitööd raskendavatest probleemidest, vaid on olulised ka lapse arengu ja sekkumiste mõju jälgimisel ajas.

Kui laps saab diagnoosi, soovitavad arstid sümptomite leevendamiseks enamasti ravimeid. Tegelikult määratakse ravimid 88%-le lastest, kellel on diagnoositud ADD/ADHD. Saadaval on mitut erinevat tüüpi ravimeid, seega kui üks ei toimi, määrab arst suure tõenäosusega teise toimeainega ravimi.

Oluline on meeles pidada, et puberteediikka jõudes tuleb lapse seisundit uuesti hinnata. Nende keha muutub sel perioodil väga palju ja see, et ravim toimis alates viiendast eluaastast, ei tähenda automaatselt, et see toimib ka pärast seda eluetappi.

Ravimid ei ole ainus ravivõimalus. Enamik arste soovitab proovida ka käitumuslikku teraapiat. Selles saab teid aidata ADD-le/ADHD-le spetsialiseerunud nõustaja. Samuti võid uurida toitumisharjumuste muutmist.

Uuringud näitavad, et kooliealistele lastele on väga olulised valgud. Nad peaksid saama 28–45 grammi valku päevas, mida enamik lapsi toidust kätte ei saa. Mõned uuringud on näidanud, et teatud toiduainete (nt piimatoodete, nisu/gluteeni, munade ja maisi) välistamisel toidumenüüst on ADD/ADHD diagnoosiga laste puhul märgatud positiivseid muutusi.

Hirm sildistamise ees

Olen osalenud paljudel ümarlauakohtumistel, kus olen välistanud auditiivse infotöötluse häire või kõne mõistmise häired ning jõudnud järeldusele, et lapsel on ADD või ADHD. Vanemate reaktsioon sellele on sageli sügav kurbus ja hirm. Mõned vanemad kardavad, et kui nad lasevad last ADD osas uurida, saab ta külge „sildi“.

Lapsevanemana saad aga teha väga palju, et seda ära hoida. Oluline on lapsega rääkida, et ta teaks: ADD-st tingitud raskused ei tähenda, et ta teeb midagi valesti. Selle asemel saab talle selgitada, et sinu kui vanema ülesanne on aidata tal omandada oskused, mis teevad õppimise tema eripärasid arvestades võimalikult lihtsaks.

Koolikeskkonna kohandused

Kui sinu lapsel on diagnoositud ADD või ADHD, on oluline, et talle koostataks individuaalne õppekava (IÕK) või tagataks vajalikud tugiteenused. Diagnoosi olemasolul saab koolikeskkonnas teha mitmeid kohandusi, mis toetavad tema akadeemilist edu. Need kohandused võivad olla järgmised:

1. Pikendatud aeg kontrolltööde tegemiseks koos tugiisiku või abiõpetaja toega, et laps püsiks reel;
2. Lisaaja andmine vastamiseks;
3. Silmside loomine enne uue ülesande andmist;
4. Istumiskoht otse õpetaja ees;
5. Kontrolltööd: sõnapanga pakkumine või valemite kasutamise lubamine;
6. Veebipõhised õpikud või teine komplekt õpikuid kodus hoidmiseks, et vähendada tegemata kodutöid;
7. Kirjalikud juhised lisaks suulistele, kui lapsel on nõrgem mälu.

Kuigi see võib vahel olla keeruline, tuleks kõiki segajaid võimalikult palju minimeerida. See kehtib nii klassiruumi kui ka koduse keskkonna kohta – eriti siis, kui laps peaks õppima.

Lisaks kiida ja tunnusta alati positiivset käitumist. Kui laps istub paigal ja õpib 15 minutit järjest, luba talle puhkepaus, kui ta seda küsib. Nad vajavad selliseid sagedasi pause, et nende aju saaks puhata ja pingest vabaneda.

Liikumine on nende laste puhul võtmetähtsusega. Luba neil teha liikumispause nii klassiruumis kui ka kodus. Füüsiline koormus tõstab dopamiini ja noradrenaliini taset (mis on ADD/ADHD-ga õpilastel tavaliselt madalam) ning parandab keskendumist, enesekontrolli ja meeleolu.

Ära karda neid kohandusi õpetajate või tugispetsialistidega kohtudes ise välja pakkuda. Õige toetuse abil õpib sinu laps strateegiaid, mis aitavad tal oma nõrgemaid külgi edukalt kompenseerida!