Auditiivse töötlemise häire

Geffneri ja Kessleri ülevaate kohaselt tähendab auditiivse töötlemise häire (APD) seda, „mida aju teeb sellega, mida kõrvad kuulevad”.

Üks näide: vanaema jõi koos väikese pojapojaga kohvi. Kui vanaema jõudis tassi põhjani, leidis ta sealt väikese rohelise tinasõduri. Ta vaatas lapselapsele otsa ning poiss naeratas ja ütles: „Näed, vanaema, täpselt nagu telekas – parim osa ärkamisest on sõdurid sinu tassis.”

Kuulmine on väga keeruline protsess. See, mida meie kõrvad ja aju lühikese aja jooksul info kuulmiseks ja töötlemiseks teevad, on hämmastav. Me kasutame kuulmist suhtlemiseks, õppimiseks ja meid ümbritseva keskkonnaga kontakti loomiseks.

Uuringud näitavad, et kuulmine, eriti just lastel, on keelelise arengu ja õppimise seisukohalt ülioluline. Õppetööst klassiruumis moodustab auditiivset tagasisidet nõudev õpe 75–80%. See tähendab, et tavapärane kooliõpe eeldab, et kõik lapsed kuulevad õpetaja häält, suudavad sellele keskenduda ja sellest aru saada.

Aastate jooksul on auditiivse töötlemise häire (APD) tõusnud esile kui „populaarne” häire. Kahjuks valitseb APD diagnoosimise ja ravi osas teatud ebaselgus. Üks esimesi arusaamatusi puudutab häire lühendit: kas tegemist on tsentraalse auditiivse töötlemise häire (CAPD) või APD-ga. Mõlemad lühendid tähistavad sama häiret ja neid kasutatakse sünonüümidena.

Mis on APD?

Katz, Stecker ja Henderson (1992) kirjeldasid auditiivse töötlemise häiret kui seda, „mida me teeme sellega, mida kuuleme”. See on aju võime töödelda saabuvaid helisignaale. Kui teave jõuab ajusse, analüüsib aju heli sagedust, intensiivsust ja ajalisi omadusi. Kui lapsel diagnoositakse APD, tähendab see, et aju võimes neid tunnuseid tõlgendada esineb puudujääke.

Kasutame heliteabe töötlemiseks kuut auditiivset oskust, mille määratles ASHA (American Speech and Hearing Association) töörühm (1996):

1. Heli lokaliseerimine/lateraliseerimine: võime määrata, kust heli tuleb.
2. Auditiivne eristamisoskus: võime kuulda sarnaste helide vahet.
3. Auditiivsete mustrite äratundmine: võime eristada kõrgeid ja madalaid toone ning mustreid.
4. Soorituse langus segavate helisignaalide korral: raskused kuulamisel taustamüras (nt vestluse jälgimine restoranis).
5. Auditiivse soorituse langus moonutatud helisignaalide korral: raskused kuulamisel ebasoodsates oludes (nt klassiruumis).
6. Kuulmise ajalised aspektid: heliteabe ajastus ja ajaline järjestamine.

Auditiivse töötlemise häire ei ole kuulmislangus ja seda ei saa kindlaks teha tavapärase kuulmistestiga („tõsta käsi, kui kuuled piiksu”). Selle häire esinemissagedus on 3–5% kooliealisest elanikkonnast. Poistel esineb seda kaks korda sagedamini kui tüdrukutel.

Mõjutatud oskused

Auditiivse töötlemise oskused mõjutavad lapse võimet sõnu selgelt kuulda ja mõista. See võib mõjutada ka lapse ekspressiivseid ja retseptiivseid keeleoskusi, mälu, tähelepanu ning kognitiivseid võimeid.

Kahjustatud auditiivse töötlemise oskuste tõttu võib laps kuulda sõna „kass” asemel „tass”. See mõjutab kindlasti tema võimet mõista sõnade tähendust. Auditiivse töötlemise häire kindlaks diagnoosimiseks peab laps olema 6–7-aastane. Audioloogid saavad aga juba neljandast eluaastast kasutada teatud sõeluuringuid, mis näitavad, kas lapsel on oht APD tekkeks.

APD sümptomid ja tunnused

APD-ga lastel esinevad käitumismustrid, mis väljenduvad esialgu nende kuulamisoskustes. Need probleemid võivad viidata ka muudele muredele, nagu õpiraskused, kõneprobleemid, tähelepanupuudulikkus ja muud arengupeetused. Auditiivse töötlemise häirega lapsel võivad ilmneda järgmised raskused:

• lugemis- ja õigekirjaraskused,
• raskused rohkem kui ühe korralduse korraga meeldejätmisel,
• tundlikkus valjude helide suhtes,
• aeglane või hilinenud reageerimine (vastupidiselt reageerimata jätmisele),
• raskused fookuse hoidmisel taustamüraga keskkonnas,
• raskused hääletooni ja intonatsiooni kaudu väljenduva huumori või sarkasmi mõistmisel,
• raskused aktsendiga kõnelejate või kiiresti rääkivate inimeste mõistmisel,
• raskused heli suuna tuvastamisel.

Kuidas auditiivse töötlemise häiret hinnatakse?

Audioloog (kuulmisspetsialist) on ainus meditsiinitöötaja, kes saab diagnoosida auditiivse töötlemise häiret. Kahjuks ei ole kõigil audioloogidel APD hindamiseks vajalikke vahendeid ega väljaõpet, seega on oluline seda aega broneerides kindlasti üle küsida. Audioloog saab häiret diagnoosida mitmete hindamisvahendite abil, mis kontrollivad lapse tunnetuslikke võimeid, tähelepanu, mälu, pere tausta, haridusteed jne.

Miks tasub uuringule minna?

1. Et teha kindlaks, kas häire on olemas ja kui jah, siis kui raske see on. See aitab last nii koolis kui ka koduses keskkonnas. Nooruki hindamisel on see info ülioluline, et aidata tal mõista, miks tal on raskusi ja miks teatud kohandusi tehakse.
2. Et välistada see häire lapse raskuste põhjusena. Kui hindamine ei vii APD diagnoosini, on perel oluline saada soovitusi õige diagnoosi otsingute jätkamiseks.

Auditiivse töötlemise häire ravi ja toetamine

Iga laps on erinev, mis tähendab, et iga lapse APD tegevuskava on samuti erinev. Üks spetsialist, kes peaks kindlasti tugimeeskonda kuuluma, on logopeed. Logopeedilist abi saab lapsele pakkuda kas koolis või erapraksises.

Paljudes piirkondades ei peeta APD-d seisundiks, mis tagaks automaatselt koolis ametliku tugiõppe või individuaalse õppekava (IEP). Samas võib laps kvalifitseeruda abi saamiseks kõnepuude või suhtlemishäirete alusel, mis võimaldab tal koolis logopeedi juures käia. Seansid kestavad tavaliselt 30–40 minutit, millest ei pruugi mõnele õpilasele piisata. Mõni laps võib vajada intensiivsemat, individuaalset eratundi logopeediga.