Palun ära mõista kohut minu ega mu erivajadusega lapse üle
Kahjuks leidub meie maailmas inimesi, kes ei mõista, vaid mõistavad kohut, teevad märkusi ja on lihtsalt ebaviisakad, kui näevad last avalikus kohas teatud viisil käitumas. Peale selle, et saata neid...
Kahjuks leidub meie maailmas inimesi, kes ei mõista, vaid mõistavad kohut, teevad märkusi ja on lihtsalt ebaviisakad, kui näevad last avalikus kohas teatud viisil käitumas. Kui me just ei saada neid heade kommete kursustele, ei saa me suurt midagi teha, et muuta nende reageerimist erivajadustega lastele.
Ütlen oma klientide peredele alati, et kuigi me ei saa muuta teiste inimeste reaktsioone, saame ise valida, kuidas sellistes olukordades käitume. Fakt on see, et enne kui sul endal pole erivajadusega last, pole sul aimugi, kuidas sa tegelikult reageeriksid või kui raske on teiste pilkude ja kommentaaridega toime tulla.
Taust
Esiteks, et mõista, miks inimesed ei saa aru mõistest „erivajadus“, peaks teadma, et selle definitsioon võib piirkonniti erineda. Kui inimesteni ei jõua selge sõnum, ei mõista nad seda ja sageli ei tea, kuidas erivajadusega lapse juuresolekul käituda.
See mõiste langeb sageli puude mõiste alla, nagu ka seaduses Americans with Disabilities Act. Sõnaraamat Merriam Webster Dictionary määratleb erivajadust kui „mis tahes raskusi (näiteks füüsilist, emotsionaalset, käitumuslikku või õppepuuet või -häiret), mille tõttu vajab inimene lisa- või eriteenuseid või kohandusi (näiteks hariduses või vaba aja veetmisel)“. See väga üldine määratlus ei anna veel kaugeltki edasi erivajaduste mitmekesisust ega seda, mida kõike eripedagoogika hõlmab.
Mida rohkem harjutad, seda paremini see kinnistub!
Proovi rakendust Speech Blubs, et teha lapsega lõbusaid ja kaasahaaravaid harjutusi.
Koosta oma perele infolehed
Esimene asi, mida soovitaksin, on jagada infomaterjale oma lähedastele pereliikmetele. Enne oma mehe vanematega kohtumist polnud neil ilmselt õrna aimugi, mida logopeed teeb, ega teadnud nad ka erinevatest häiretest. Minu abikaasa tegelikult arvas varem, et autismi pole olemas. Pärast mitmeid vestlusi on ta oma arvamust muutnud ja oskab nüüd mulle märku anda, kui tema arvates on mõni laps autismispektril.
https://www.instagram.com/p/B2R2ux5pZAc/?igshid=1vqgse2t7yx9q
Mul on mitmeid infolehti erinevate häirete kohta, mille olen ise koostanud või konverentsidelt saanud. Iga kord, kui minu kabinetti tuleb mõni pere, püüan neile anda võimalikult palju teavet. Soovitan neil teha koopiaid ja näidata neid lähedastele pereliikmetele, et nad mõistaksid paremini lapse käitumist või tekkida võivaid sümptomeid.
Kas see aitab alati? Ei. Kas seda on mõistlik võõrastele jagada? Ei. Siiski tasub seda proovida, sest see võib aidata lähedastel asju selgemaks saada.
Võta oma erivajadusega laps omaks
Enamik peresid palub mul selgitada häiret ja ootusi neile sugulastele, kellel on raske olukorraga leppida. Minu juures käis pere, kelle lapsele oli hiljuti määratud diagnoos autismispektril. Isal oli diagnoosi VÄGA raske aktsepteerida ja ta kohtles poega seetõttu teistmoodi. Ema palus tal tulla logopeedia seansile kaasa, et ta saaks minuga rääkida, lootes, et see aitab tal reaalsusesse tagasi tulla.
Kõigepealt palusin isal vaadata seanssi ruumist väljastpoolt (meil on kõrvaklapid, et vanemad saaksid soovi korral seanssi pealt kuulata). Tahtsin, et isa näeks oma poja positiivseid omadusi (hooliv, lugupidav ja nutikas), mitte ainult negatiivset käitumist sotsiaalses keskkonnas.
Ära mõista kohut selle üle, mida sa ei tea. Kui sa hoolid, õpi mu poega tundma. Teda tunda tähendab teda armastada.
Amy Stuart
Seansi ajal valis poiss kujutlusmänguks kaks tegevuskangelast. Palusin tal tegelasi nimetada – ta tegi seda: „issi“ ja „Xavier“. Küsisin, miks ta valis Batmani tegelaskuju oma isaks. Ta vastas: „Sest ma armastan teda.“
Rohkem polnudki vaja. Pärast seansi lõppu olid isal pisarad silmis ja ema andis hiljem teada, et sellest seansist alates oli isa suhtumine poja diagnoosi täielikult muutunud.
Pereliikmed ja võõrad näevad sageli lapsi ainult negatiivsest küljest, kui neil on stimmimine, karjumine või jonnihoog. Nad ei näe kõike seda imelist, mida need lapsed teevad, ega seda, kui nutikad nad tegelikult on. Kui toome esile need positiivsed omadused, aitab see diagnoosi mõista ja omaks võtta.
Eira inimesi, kes ei mõista
See on vist ainus teine nõuanne, mida saan sulle anda – eira seda. Inimesed jõllitavad, kommenteerivad või mõistavad vaikides kohut ning me ei saa sinna midagi parata. Keskendu oma lapsele. Tee seda, mida tema vajab sümptomite leevendamiseks või rahunemiseks. Kui oled ise stressis või ärritunud, tajub laps seda kohe.
Püüa sel hetkel jääda võimalikult rahulikuks. Emotsioonide küüsi langeda ja viimased 20 minutit jõllitanud naise peale käratada on lihtne, kuid luban sulle: see ei tee su enesetunnet paremaks, vaid tekitab ainult rohkem stressi ja pettumust.
Autor: Stacie Bennett