Autismispektri häire (ASH): põhjalik teejuht

Mõiste „autism“ ei tähenda enam seda, mida kunagi varem. Algselt kirjeldas mõistet „autism“ 1911. aastal Saksa psühhiaater Eugen Bleuler skisofreenia raskete sümptomite kogumina. See eksiarvamus kestis kuni 1960. aastateni, mil lastepsühholoogiast sai omaette teadusharu.

Autismispektri häire teejuht:

• Mõned levinumad müüdid ASH kohta on järgmised:
• Autismispektri häire varajaste märkide äratundmine
• Autismi varajased tunnused
• Arenguline taandareng
• ASH diagnoosimine
• Autismi põhjused
• Autism ja pärilikkus
• ASH ja rasedusaegne ülemäärane oksendamine (hyperemesis gravidarum)
• Autismi teraapiad ja abivahendid
• Floortime-mänguteraapia
• IEP eesmärgid autismi korral
• Videomudeldamine ja autism
• Autism ja kõne
• ASH ja kõne arengu peetus
• Mitteverbaalne autism
• • Kuidas toetada lapse kõne arengut kodus
• PECS ja autism
• Kuidas kohandada PECS-i spetsiaalselt oma lapsele
• Stimmimine ehk enesestimuleeriv käitumine
• Oraalne stimmimine
• Sensoorsed eripärad
• Sünesteesia ja autism
• Toidutõrked ja autism
• Ressursid, raamatud ja ajakirjad lapsevanematele autismi kohta

Tänapäeval tuntakse autismi nimetuse all autismispektri häire (ASH). Seda mõistet kasutatakse keerulise arenguhäire kirjeldamiseks, mis mõjutab suhtlemisoskusi ja sotsiaalseid võimeid ning avaldub esmakordselt lapsepõlves. ASH-st rääkides on oluline eristada müüte faktidest.

Tere tulemast meie põhjalike teejuhiste sarja, mis koondab blogiautorite mõtteid olulistel teemadel, mida oma blogis süvitsi käsitleme. See teejuht aitab lapsevanematel mõista kõike olulist autismispektri häire (ASH) kohta. Kogu teejuhi saad e-raamatuna alla laadida siit:

Mõned levinumad müüdid ASH kohta on järgmised:

Autism on ravitav.

• Fakt: Autism ei ole ravitav. See on elukestev arengueripära.

Autismiga inimesed ei suuda elada iseseisvat ja edukat elu.

• Fakt: Autismiga inimesed võivad elada täisväärtuslikku, õnnelikku ja edukat elu, eriti kui neid toetavad logopeedia ja tegevusteraapia.

Autismi põhjuseks on halb kasvatustöö.

• Fakt: Autismil pole teadaolevalt ühte kindlat põhjust. Uuringud näitavad, et autismi väljakujunemine algab juba enne sündi.

Autismiga inimesed ei räägi.

• Fakt: Autism on mitmetahuline. Mõnel lapsel areneb kõne täiesti eakohaselt, samas kui teised suhtlevad sõnade, žestide ja alternatiivsete suhtlusvahendite abil.

Need levinud eksiarvamused näitavad vaid seda, kui vajalik on teadlikkuse tõstmine. Seepärast on aprill autismi teadlikkuse kuu. Selleks et arenguhäiret paremini mõista, peavad vanemad teadma, kuidas ära tunda eripära, mis puudutab ühte last 110-st.

Autismispektri häire varajaste märkide äratundmine

Autism on keeruline eripära, mille puhul pole kahte ühesuguste sümptomite ja tunnustega last ega täiskasvanut. Samuti mõjutab see inimese elu eri valdkondi väga erinevalt. Samal ajal kui üks valdkond võib olla tugevalt mõjutatud, ei pruugi teises autismi märke üldse esineda. Näiteks võib lapsel olla suuri raskusi sensoorse tundlikkusega, kuid ta suudab vabalt pidada edasi-tagasi vestlust.

Autismi varajased tunnused

https://www.youtube.com/watch?v=z7NeBs5wNOA

Sotsiaalsed oskused

• Ei suuda oma emotsioone ise reguleerida
• Raskused uue keskkonnaga kohanemisel
• Suudab keskenduda korraga vaid ühele tegevusele
• Ei vasta küsimustele kohaselt või ei vasta neile üldse
• Ei suuda osaleda dialoogis ehk edasi-tagasi suhtluses
• Raskused teiste inimestega suhestumisel

Keel ja kõne

• Varasemalt omandatud kõneoskuse kadumine umbes kolmandal eluaastal
• Esimesed sõnad on nimisõnad (esemed), mitte pärisnimed ega tegusõnad (tegevused)
• Suhtlusžestid ja miimika hilinevad esimesel eluaastal (nt lehvitamine või näpuga näitamine)
• Kordab kuuldud sõnu kohe järele (ehholaalia). Esineda võib ka hilinenud ehholaalia, kus laps kordab kuuldud sõnu tunde, päevi või isegi nädalaid hiljem.
• Vähene silmside teistega
• Kõne võib kõlada monotoonselt või robotlikult ning sõnad ei pruugi sujuvalt kokku kõlada
• Ei mõista suhtlemise sotsiaalseid norme, näiteks hääletugevust või teisele vahele rääkimist
• Raskused huumori või sarkasmi mõistmisel
• Vajab tugevat struktuuri ja etteaimatavust
• Ohutunde puudumine või väga vähene hirmutunne
• Võimetus ülesandeid planeerida või organiseerida
• Nõrgad probleemilahendusoskused
• Ei kasuta mänguasju eakohaselt ega nende sihtotstarbe järgi
• Korduv ja stereotüüpne mäng

Käitumine ja emotsioonide reguleerimine

• Ei talu muutusi rutiinis ega päevakavas
• Raskused õpitud oskuste rakendamisel teistes olukordades
• Kasutab esemeid ebatavalisel viisil või kiindub tugevalt teatud esemetesse või mänguasjadesse
• Enesestimuleeriv käitumine ehk stimmimine (kiikumine, närimine, käte plaksutamine või lehvitamine)
• Ebatavalised viisid emotsioonide väljendamiseks (agressiivne käitumine, tardumised, jonnipursked, põgenemine)
• Korduvad ja jäigad mängu-, huvi- ja käitumismustrid
• Ei tule iseenda rahustamise või suunamisega hästi toime

Sensoorika ja söömine

• Reageerib keskkonnast tulevatele stiimulitele (valgus, helid, sotsiaalsed olukorrad) üle- või alareageerimisega
• Mängib peamiselt omaette
• Sensoorsete eripärade tõttu äärmiselt valiv toidu suhtes
• Eelistab väga piiratud toiduvalikut

Arenguline taandareng

Arenguline taandareng ehk regressioon leiab aset siis, kui laps kaotab juba omandatud oskuse. Pottalkäimise selgeks saanud väikelapsel hakkavad taas tekkima õnnetused. Varem jutukas laps hakkab uuesti lalisema või kasutab arusaamatuid sõnu. Paljude laste puhul on arenguline tagasiminek vaid ajutine ning võib olla tingitud uue oskuse omandamisest või suurest elumuutusest.

Arenguline taandareng leiab aset siis, kui laps kaotab juba omandatud oskuse.

Mõne lapse puhul on aga tagasiminek seotud autismi sümptomite avaldumisega. Esimesel eluaastal arenevad paljud hiljem autismi diagnoosi saavad lapsed täiesti eakohaselt. On täiesti võimalik, et alla üheaastasel lapsel ei ilmne ainsatki autismi tunnust. Kui laps saab aga kaheaastaseks, märkavad paljud vanemad autismi märke, mida varem polnud näha.

Kui lapsel esineb arenguline tagasiminek, mida ei saa seostada uue verstaposti saavutamise ega elumuutusega, tuleks kindlasti läbi viia autismi hindamine või sõeluuring.

ASH diagnoosimine

Niipea kui lapsel ilmnevad autismi tunnused või arenguline taandareng, tuleks läbi viia autismispektri häire (ASH) hindamine. Mõnel lapsel diagnoositakse autism juba 18 kuu vanuselt. Enamasti pannakse autismi diagnoos pärast teist eluaastat.

Kuigi lastearst peaks hindama lapse arengut ja autismi riski visiitidel 9, 18 ning 24 või 30 kuu vanuselt, võivad autismi tunnused vahel siiski kahe silma vahele jääda. Lapsed, kellel on suurem risk arenguhäirete tekkeks, võivad vajada täiendavaid vastuvõtte põhjalikumaks hindamiseks.

Autismi diagnoosimise protsess koosneb kolmest etapist.

1. etapp: Sõeluuring

Enne ametliku diagnoosi määramist läbib laps esmase sõeluuringu. See kestab umbes 15 minutit ning hõlmab vestlust vanematega ja vaatlust lapse saavutatud ning viibivate oskuste kohta. Lapse jaoks on see uuring täiesti pingevaba, sest tema ülesandeks on lihtsalt mängida. Arst jälgib last ja osaleb temaga koos mängus, et näha, kuidas laps räägib, õpib ja käitub.

2. samm: arengupediaater

Kui esmase sõeluuringu teinud arst leiab, et vajalikud on põhjalikumad uuringud, suunab ta lapse arengupediaatri juurde. Arengupediaater on laste arengule spetsialiseerunud arst. Ta suudab tuvastada mitmesuguseid laste käitumis- ja arenguhäireid.

Arengupediaatrid saavad aidata ka:

• seista lapse hariduslike vajaduste ja tugiteenuste eest;
• määrata vajadusel ravimeid;
• algatada täiendavaid meditsiinilisi uuringuid;
• pakkuda pikaajalist järelevalvet lapse arengu, haridusprogrammide ja käitumise suunamise üle.

3. samm: terviklik ja põhjalik hindamine

Pärast arengupediaatri vastuvõttu viiakse läbi terviklik ja põhjalik hindamine. See on põhjalikum protsess, kuhu on kaasatud lasteneuroloog, logopeed ja lastepsühholoog. Kõik need spetsialistid aitavad üheskoos kindlaks teha, kas lapsel on autism.

Selleks et teha kindlaks, kas lapsel esineb autismi tunnuseid või mitte, kasutatakse ATH diagnoosimiseks nelja testi:

1. Autism Diagnostic Interview (ADI) – hindab last või täiskasvanut kolmes peamises käitumisvaldkonnas (sotsiaalne suhtlus, suhtlemine/kõne ning piiratud ja korduvad huvid ja käitumismustrid).
2. Autism Diagnostic Observation Schedule (ADOS) – uurib sotsiaalset suhtlust, mängu, kommunikatsiooni ja seda, kui loovalt laps mänguasju ja vahendeid kasutab.
3. Childhood Autism Rating Scale (CARS) – kasutatakse ainult üle 2-aastaste laste puhul ning see annab põhjaliku ülevaate lapse käitumisest, võimetest ja eripäradest.
4. Gilliam Autism Rating Scale (GARS) – sobib diagnoosimiseks üle 3-aastastel lastel ning näitab vanematele, õpetajatele ja spetsialistidele häire raskusastet.

Autismi põhjused

Kuigi autismi tekkepõhjuste kohta liigub palju müüte, ei ole teada ühtegi kindlat üksikut tegurit, mis seda põhjustaks. Teadus on pigem jõudnud järeldusele, et autismi kujunemist mõjutavad mitmed erinevad asjaolud.

Seni on leitud seitse tegurit, mida seostatakse lapse autismi väljakujunemisega.

1. Geneetika roll

Igal perel on tõenäosus 1:68 ehk 1,5% võimalus saada autistlik laps. Kuna aga pereliikmetel on sarnane geneetiline kood, on peredel, kus juba kasvab üks autistlik laps, 20% suurem tõenäosus saada teine autistlik laps. See risk tõuseb 30%-ni, kui peres on juba kaks või enam autistlikku last.

Rootsi teadlased leidsid seoseid perekonna psüühika- ja neuroloogiliste häirete (nagu ATH, skisofreenia või depressioon) anamneesi ning lapse autismi tekkeriski vahel. Tulemused näitasid:

• Lastel, kelle vanemal või õel-vennal oli psüühika- või neuroloogiline häire, oli risk 4,7 korda suurem.
• Lastel, kelle suguvõsas esines psüühika- ja neuroloogilisi häireid, oli 7,6 korda suurem risk autismi ja intellektipuude tekkeks.

Ka teised uuringud annavad sarnaseid tulemusi, näidates autismi esinemissageduse kasvu, kui õel-vennal on aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) või vanemal esineb depressioon, ärevushäire, bipolaarne häire või skisofreenia.

2. Sünnituskomplikatsioonid

Ajakirjas The American Journal of Perinatology avaldatud uuring näitas, et lastel, kellel tekkis sünnitusel tüsistusi, oli suurem risk autismi kujunemiseks. Kõige tugevam seos autismiga leiti järgmiste tüsistuste puhul:

• preeklampsia,
• platsenta enneaegne irdumine emakast,
• tuharseis või ristiseis sünnitusel,
• hapnikupuudus sünnituse ajal (asfüksia),
• nitsiku väljalangemine või paljastumine.

Kuigi ükski tüsistus eraldivõetuna ei määra kindlalt ära, kas lapsel tekib autism või mitte, on eespool loetletud komplikatsioone kogenud lastel uuringute kohaselt suurem risk autismi tekkeks.

3. Geneetilised häired

Ehkki see on haruldane, võib geneetika mängida autismi riskis ja väljakujunemises suurt rolli. On leitud, et nii Retti sündroom kui ka fragiilse X-sündroom tõstavad oluliselt lapse autismi tekkeriski.

Siiski tasub märkida, et mõlemad häired on äärmiselt haruldased ja tulenevad geenimutatsioonidest.

4. Vanemate kõrgem vanus

Mõned Taani, Iisraeli, Rootsi ja California teadusuuringud on leidnud, et üle 40-aastastel meestel on kuus korda suurem tõenäosus saada autistlik laps. Teadlased oletavad, et üle 40-aastastel isadel võivad endal esineda teatud autistlikud jooned, mis on viinud partnerlussuhete ja laste saamise edasilükkumiseni.

Teised uuringud on andnud teistsuguseid tulemusi, mis seda teooriat pigem ei toeta. Ehkki vanemate kõrgemat vanust ei saa autismi põhjusena välistada, loetakse seda siiski pelgalt hüpoteesiks, mille kinnituseks pole vankumatuid tõendeid.

5. Madal sünnikaal

Madalaks sünnikaaluks loetakse kaalu alla 2,5 kg. Kui laps sünnib madala kaaluga ja/või enneaegsena, ei pruugi loote areng olla emakas kulgenud täielikult. Haiguste Kontrolli ja Ennetamise Keskus (CDC) leidis, et alla 2,5 kg kaaluvatena sündinud lastel oli 2,3 korda suurem risk autismi tekkeks. Sama uuring näitas, et alakaalulistena sündinud tüdrukutel oli see risk koguni 3 korda suurem.

6. Kokkupuude keskkonnatoksiinidega

Raskmetalle ja keskkonnatoksiine peetakse üheks võimalikuks autismi soodustavaks teguriks. Kuid see on endiselt vaid teooria – tänase seisuga puuduvad märkimisväärsed teadusuuringud, mis seda üheselt kinnitaksid.

Laste keskkonnatervise keskus (Children’s Environmental Health Center) toob välja 10 levinud toksiini ja kemikaali, mida kahtlustatakse autismi tekitamises. Seetõttu soovitatakse rasedatel piirata kokkupuudet järgmise 10 keskkonnamürgiga:

1. perfluoritud ühendid,
2. hormoonsüsteemi kahjustavad ained (endokriinsed häirijad),
3. metüülelavhõbe,
4. plii,
5. organofosfaatsed pestitsiidid,
6. PCB-d (polüklooritud bifenüülid),
7. kloororgaanilised pestitsiidid,
8. broomitud leegiaeglustid,
9. plii,
10. autode heitgaasid.

7. Viirusinfektsioonid

Ameerika Mikrobioloogia Ühingu (ASM) uuringu kohaselt kahekordistus raseduse ajal ägedaid nakkushaigusi põdenud naistel risk saada autistlik laps. Täpsemalt on uuringutes seostatud autismi tekkega teatud kindlaid viirusinfektsioone.

Need kuus raseduse ajal põetud viirusinfektsiooni kahekordistavad naisel tõenäosust saada autistlik laps:

• tsütomegaloviirus,
• leetrid,
• Epsteini-Barri viirus,
• punetised,
• inimese herpesviirus 6,
• lihtherpesviirused 1 ja 2.

Teadus viitab sellele, et autismi teket mõjutab bioloogiliste ja keskkonnategurite koostoime, mitte vaid üksik põhjus. Seetõttu keskenduvad edasised uuringud just selle kindla või „sobiva“ tegurite kombinatsiooni leidmisele, mis mõjutab otseselt autismi kujunemist.

https://www.youtube.com/watch?v=wKlMcLTqRLs

Autismi pärilikkus

Kuna me teame, et geneetika mängib autismi tekkepõhjuste arutelus olulist rolli, on tähtis vaadata üle mõned pärilikkuse ja autismi diagnoosimise levinumad seaduspärasused.

• Neil, kelle peres on juba autistlik inimene, on suurem tõenäosus saada samuti diagnoos.
• Poistel diagnoositakse autismi sagedamini kui tüdrukutel.
• Vaktsineeritud ja vaktsineerimata lastel on võrdne autismi diagnoosimise risk.
• Vanemate vanemate lastel kipub olema suurem risk autismi tekkeks.
• Enne 26. rasedusnädalat sündinud enneaegsetel lastel on risk autismi väljakujunemiseks suurem.

Kuigi autismil puudub üks kindel põhjus, usuvad paljud selle valdkonna spetsialistid, et otsustav roll on geneetika ja keskkonna koostoimel. Arvatakse, et teatud geenid võivad mõjutada lapse aju arengut või ajurakkude omavahelist suhtlust. Samuti võivad konkreetsed geenid määrata selle, kui leebed või rasked on autismi sümptomid.

Kuigi need on veel arutlusel olevad hüpoteesid, on geneetika, pärilikkus ja keskkond kõik võtmetähtsusega tegurid võimalike põhjuste väljaselgitamisel.

Pärilikkuse rolli kohta saad lähemalt lugeda artiklist „Autism... Kas see on pärilik?“

ATH ja rasedusaegne lakkamatu oksendamine (Hyperemesis Gravidarum)

Lisaks geneetika ja keskkonna uurimisele tuleb võimaliku põhjusena vaadelda ka rasedusaegse lakkamatu oksendamise ja autismi vahelist seost. Hyperemesis gravidarum on paremini tuntud kui raskekujuline rasedustoksikoos. Seda iseloomustab liigne oksendamine ja iiveldus. Arvatakse, et raskekujulise rasedustoksikoosi põhjuseks on hormonaalsed muutused ja kõrge hCG (inimese kooriongonadotropiini) tase varajases raseduses.

Kuigi hyperemesis gravidarum'i täpne põhjus on endiselt teadmata, kipuvad sümptomid ilmnema 4.–6. rasedusnädalal. Paljud rasedad saavad leevendust umbes 14.–20. nädalal. Kuid 20% naistest vajab raske iivelduse ja oksendamise tõttu ravi terve ülejäänud raseduse vältel.

Hyperemesis gravidarum on paremini tuntud kui raskekujuline rasedustoksikoos. Seda iseloomustab liigne oksendamine ja iiveldus.

Lõuna-California Uurimis- ja Hindamiskeskus leidis hiljutises uuringus, et hyperemesis gravidarum'i põdevatel rasedatel oli 53% suurem tõenäosus sünnitada autismispektri häire diagnoosiga laps. Uuring näitas lisaks järgmist:

• Emadel, kellel diagnoositi hyperemesis gravidarum esimesel ja teisel trimestril, oli suurem risk saada autistlik laps. Kolmandal trimestril diagnoosi saanud emadel aga riski suurenemist ei täheldatud.
• Hyperemesis gravidarum'i raskusaste autismi riski ei suurendanud
• Hyperemesis gravidarum'i ja autismi seos oli suurem tüdrukute kui poiste puhul ning levinum valgenahaliste ja hispaaniakeelsete seas kui Vaikse ookeani saarte ja afroameerika päritolu emadel
• Ravimid, mida kasutati hyperemesis gravidarum'i raviks, ei olnud seotud autismi tekkega

Teises, 2018. aastal Telethon Kids Institute'i poolt läbi viidud uuringus leiti, et rasedatel, kelle hCG tase oli liiga kõrge või liiga madal, suurenes risk sünnitada autistlik laps.

Kuigi mõlemad uuringud leidsid seose autismi riski ja hyperemesis gravidarum'i vahel, ei tähenda see, et raskekujuline rasedusaegne oksendamine oleks autismi põhjus. Vaja on teha rohkem uuringuid, et autismi põhjuseid leida või välistada, sealhulgas seoses rasedusaegse hommikuse iivelduse raskusastmega.

Autismi teraapiad ja abivahendid

Pärast seda, kui sinu laps saab ATH diagnoosi, võib arstivisiitidele, teraapiatele ja kodustele muutustele mõtlemine tunduda üle jõu käiv. Kuid autismi ravi juures on parim see, et üks lahendus ei sobi kõigile. Iga teraapia ei toimi iga lapse puhul. Seetõttu kohandatakse erinevaid teraapiavorme vastavalt sinu lapse vajadustele. Autistlike laste toetamisel kasutatakse tavaliselt kolme teraapiat.

1. Rakenduslik käitumisanalüüs (ABA)

See teraapiavorm sobib kõige paremini lastele, kellel on autism diagnoositud enne viieaastaseks saamist. Rakenduslikku käitumisanalüüsi peetakse autismi sekkumise „kuldstandardiks“, sest see aitab muuta ebasoovitavat käitumist ja kinnistab positiivset käitumist läbi tasu- ja tagajärjesüsteemi. Terapeut võib soovida last vaadelda ja temaga töötada lasteaias, kodus või mänguväljakul – seal, kus keeruline käitumine tavaliselt esineb.

Kuigi „loomulikku keskkonda“ kasutatakse sellise käitumise muutmiseks nagu jonnahood ja emotsionaalsed pursked, kasutatakse seda ka kujutlusvõime või empaatia kinnistamiseks või õpetamiseks tasustamise kaudu. See teraapia on suurepärane keerulise käitumisega tegelemiseks, kuid tegemist on intensiivse sekkumisega, mis nõuab sageli 20–40 tundi nädalas.

2. Suhete arendamise sekkumine (RDI)

See teraapia keskendub kriitilisele mõtlemisele, suhtlemisoskustele ja sotsiaalsele suhtlusele lapsele kõige lähedasemate inimestega. Selle asemel, et keskenduda ainult lapsele, kaasab RDI ka neid, kes on lapsele kõige lähemal (vanemad ja õpetajad).

Vanemate kaasatus on selles teraapias võtmetähtsusega! Sinust saab oma lapse terapeut. Kuigi tegemist on uuema teraapiaga, annab RDI lootustandvaid tulemusi. Et saavutada RDI abil edu, pead olema regulaarses kontaktis programmi konsultandiga ja saama põhjalikku teraapiaalast teavet, mis hõlmab õppevideote vaatamist ja koolitustel osalemist.

Suhete arendamise sekkumisel (RDI) on kuus eesmärki:

1. Emotsioonide peegeldamine (Emotional Referencing): teiste emotsionaalsetest kogemustest õppimine
2. Sotsiaalne koordinatsioon: käitumise jälgimine ja juhtimine sotsiaalsetes olukordades osalemiseks
3. Deklaratiivne keel: mitteverbaalse suhtluse ja kõne kasutamine uudishimu näitamiseks, suhtlemisele kaasaaitamiseks, tunnete ja mõtete jagamiseks ning teistega tegevuste koordineerimiseks
4. Paindlik mõtlemine: plaanide kohandamine ja muutmine olukorra muutudes
5. Seoselise teabe töötlemine: selgete lahendusteta probleemide lahendamine ja toimetulek olukordadega, millel pole „õiget või valet“ lahendust
6. Ettenägemine ja tagasivaade: minevikukogemustele mõtlemine ja tulevaste võimaluste ettenägemine nendel kogemustel põhinedes

3. Sensomotoorse integratsiooni teraapia

Sensomotoorse integratsiooni teraapia eesmärk on vähendada meelelist ülitundlikkust, olgu see seotud valguse, tekstuuride, müra või puudutusega. See teraapia põhineb enamasti mängul ja keskendub asjadele, mille suhtes sinu laps on kõige tundlikum. Näiteks kui laps on puudutuste suhtes ülitundlik, suhtleb terapeut lapsega, katsudes tema käeselga erinevate tekstuuridega, lootes teda aja jooksul tundetuseni harjutada. Sensoorne integratsioon on tegevusteraapia vorm ning uuringud näitavad, et see on tõhus sekkumisviis 4–12-aastastele autistlikele lastele.

Lisaks sensomotoorse integratsiooni teraapiale võib sinu laps vajada ka logopeedilist abi. Logopeedia peamine eesmärk on keskenduda suhtlemisele ja sotsiaalsele interaktsioonile. Logopeed aitab lapsel suhelda elektrooniliste kõneseadmete, viipekeele, pilditahvlite, sotsiaalsete ja pragmaatiliste oskuste arendamise ning häälikute ja riimide abil. Need kõik on alustalaks, et aidata lapsel arendada verbaalset ja mitteverbaalset suhtlust.

Floortime-mänguteraapia

Teine teraapiavorm, mida tegevusterapeudid ja logopeedid kasutavad, on Floortime-mänguteraapia. See teraapia keskendub lapse tugevuste arendamisele, laskudes tema mängutasemele. Selle asemel, et last läbi tegevuste juhtida, juhib kõiki mängu aspekte laps ise.

Floortime-mänguteraapia tugineb kuuele arenguetapile:

1. Eneseregulatsioon ja huvi ümbritseva maailma vastu
2. Emotsionaalne mõtlemine
3. Emotsionaalsed ideed
4. Vastastikune edasi-tagasi suhtlus
5. Kompleksne suhtlus
6. Lähedus ja suhete loomine

Nende verstapostide saavutamiseks suhtleb terapeut või lapsevanem lapsega rahulikus keskkonnas, tehes kaasa seda, mida laps parajasti teeb. Kui laps mängib põrandal autodega, istub terapeut või vanem põrandale ja mängib autodega. Need mänguseansid kestavad tavaliselt kaks kuni viis tundi päevas.

Aja jooksul muutub terapeudi ja lapse vaheline suhtlus keerukamaks. Näiteks kui laps mängib mänguautoga, tuuakse mängu mängulennukid koos täiendava kõnega, et luua terviklik mäng. Floortime-mäng innustab sinu last küsimustele vastama ja terapeudiga suhtlema.

2011. aastal avastasid sõltumatud teadlased Tais ja Kanadas, et Floortime-mänguteraapia „parandas märkimisväärselt emotsionaalset arengut ja vähendas autismi põhisümptomeid“.

Loe lähemalt Floortime-mänguteraapia kohta

Autistliku lapse IÕK eesmärgid

Kuna suurem osa sinu lapse teraapiast koosneb logopeediast, võib sulle huvi pakkuda, millised on kõne ja keeleliste oskuste eesmärgid autismispektri lapse puhul. Need samad eesmärgid ei kehti mitte ainult logopeedias, vaid ka sinu lapse IÕK-s (individuaalses õppekavas). Järgmised IÕK eesmärgid on vaid näited. Igal autistlikul lapsel on erinevad vajadused, seetõttu koostatakse sinu lapse IÕK eesmärgid spetsiaalselt temale.

Jagatud tähelepanu

Jagatud tähelepanu viitab lapse võimele keskenduda mitmele asjale korraga. See on hädavajalik, kui laps alustab kooliteed. Sinu laps peab suutma keskenduda mitmele ülesandele korraga. Kuigi paljudel autistlikel lastel on jagatud tähelepanuga raskusi, saab sinu lapse IÕK keskenduda jagatud tähelepanu konkreetsetele valdkondadele.

Siin on mõned jagatud tähelepanu eesmärgid sinu lapse IÕK jaoks:

• Õpetaja häälele reageerimine
• Mõistmise väljendamine nii silmside kui ka žestide abil
• Oskus ära tunda ja kirjeldada enda ja teiste emotsioone

Sotsiaalne vastastikkus

Sotsiaalne vastastikkus on teiste inimestega suhtlemisel võtmetähtsusega. See hõlmab kahe inimese vahelist edasi-tagasi suhtlust. Autismispektri häirega lastel esineb raskusi sotsiaalse vastastikkusega, näiteks suhtluse algatamisel, teiste algatusele vastamisel, vestluse ülevalhoidmisel ja kordamööda rääkimisel.

Sotsiaalse vastastikkuse toetamiseks võiksid lapse IÕK-s olla järgmised eesmärgid:

• Suhtluse säilitamine
• Vestluse algatamine
• Teemas püsimine
• Suhtlustõrgete märkamine ja püüe neid lahendada

Keelelised ja seotud kognitiivsed eesmärgid

Keel on palju enamat kui lihtsalt rääkimine. See on emakeele mõistmine ja kasutamine nii verbaalse kui ka mitteverbaalse suhtluse kaudu. Osutamine, lehvitamine ja näoilmed on kõik mitteverbaalse suhtluse näited.

Mõned näited lapse IÕK keelelistest ja seotud kognitiivsetest eesmärkidest:

• Žestide kasutamine
• Raamatus lehtede keeramine ja samal ajal piltidele osutamine
• Sõnade ja žestide kasutamine oma soovide ja kavatsuste väljendamiseks
• Probleemide lahendamine
• Sündmuste järgnevuse mõistmine (lugude sündmustik, tähestiku tähed)
• Sõnade kasutamine ja loov kombineerimine

Käitumuslik ja emotsionaalne eneseregulatsioon

See valdkond lapse IÕK eesmärkides on autismiga laste jaoks sageli üks raskemaid. Käitumuslik ja emotsionaalne regulatsioon hõlmab emotsioonide mõistmist, nende töötlemist, oma tunnetest teadaandmist ja keeruliste emotsioonidega toimetulekut.

Mõned näited IÕK käitumusliku ja emotsionaalse regulatsiooni eesmärkidest:

• Rahustava tegevuse küsimine ärritumise korral
• Emotsioonide väljendamine
• Tegevuste vaheldumise ja üleminekute sõnaline lahtimõtestamine
• Teiste sotsiaalse käitumise märkamine ja etteaimamine oma käitumise reguleerimiseks

Loe lähemalt IÕK eesmärkidest ja autismist

Videomoduleerimine ja autism

Videomoduleerimine (video modeling) on veel üks hiljuti kasutusele võetud teraapiavorm. Esmakordselt tutvustasid seda aga juba 1982. aastal Steinborn ja Knapp, kes kasutasid klassiruumipõhise keskkonna ja käitumusliku treeningu kombinatsiooni, et õpetada autismispektri lastele liiklus- ja jalakäijateoskusi.

Tänapäeval peetakse videomoduleerimist üheks parimaks meetodiks sotsiaalsete oskuste õpetamisel ja autismi korral kõnearengu mahajäämuse toetamisel. Teraapia on teinud suure sammu edasi tänu teaduslikele avastustele peegelneuronite kohta.

Peegelneuronid on aju sensoorsed-motoorsed rakud, mis vallanduvad või aktiveeruvad, kui…

• Inimene sooritab mingi tegevuse
• Ta näeb teist inimest sama tegevust sooritamas

Neid neuroneid seostatakse sotsiaalse käitumisega – eriti empaatia ja matkimisega –, mis võib selgitada inimeste sotsiaalset tunnetust. Peegelneuronite eeliste ärakasutamiseks kasutatakse autismiga lastel sotsiaalsete oskuste arendamisel videomoduleerimist. Speech Blubs viib videomoduleerimise sammu võrra edasi, lastes lastel kõnet või käitumismudeleid ja oskusi ette näidata. Sinu lapsel tuleb videomoduleerimiseks vaid vaadata Speech Blubsi videoid ning kopeerida teiste laste näidatud sõnu või tegevusi.

Speech Blubsi rakendus ja videomoduleerimine toovad lapsele järgmised eelised:

1. Enesekindlus matkitud tegevuste ja kõne kasutamiseks igapäevaelus
2. Kiirem õppimine, nähes teisi lapsi neid tegevusi tegemas
3. Õpitud oskuste parem meeldejäämine läbi lõbusate tegevuste ja mängude

Loe lisaks peegelneuronite, videomoduleerimise ja autismi taga peituvast teadusest

Autism ja kõne

Üks kõnehäire, mis esineb 65%-l autismiga lastest, on kõneapraksia. Kuigi apraksial on palju vorme, mõjutab kõneapraksia otseselt keelt, huuli, suud ja lõualuud selgete kõnehäälikute moodustamisel. Lisaks sellele, et sõnad kõlavad ebaselgelt, võib sama sõna kõlada iga kord erinevalt, mistõttu on hääldus ebaühtlane. Kui lapsel ilmnevad suhtlemishäire tunnused, võib olla raske eristada, kas kõneprobleem tuleneb apraksiast või autismist. Seetõttu tuleks läbi viia logopeediline hindamine.

Mõned valdkonnad, mida logopeed kõneapraksia diagnoosimisel hindab, on:

• Kaashäälikute ja täishäälikute vead – laps võib sama sõna öelda iga kord erinevalt.
• Raskused ühelt häälikult või silbilt teisele üleminekul – see toob kaasa pikad pausid sõnade vahel ning raskused sõnajadade kordamisel.
• Ebatavaline rõhuasetus kõneosadele – laps võib rõhutada sõna või lause kõiki silpe, mistõttu kõne kõlab monotoonselt või robotlikult.

Muud kõneapraksia sümptomid, mida diagnoosimisel arvesse võetakse:

• Vähene lalisemine beebieas
• Raskused pikkade sõnade moodustamisel ja hääldamisel
• Korduvad katsed sõna välja hääldada
• Mitteverbaalse suhtluse liigne kasutamine
• Kaashäälikute ärajätmine sõna alguses või lõpus
• Raskused sõnade moodustamisel

Kõneapraksia hindamise käigus hindab logopeed lapse suumootorika tugevust ja liigutusi. Selleks võidakse lapsel paluda naeratada, keelt liigutada, neelatada või pulgakommi lakkuda. Hindamisel uuritakse ka lapse kuulmist, juhiste algatamist ja neile reageerimist ning verbaalseid ja mitteverbaalseid suhtlemisoskusi.

Lapse abistamiseks ülaltoodud oskuste arendamisel on siin 7 kodust kõneharjutust, millega alustada juba täna:

1. Näita sõnu ette koos näidetega

Võta lapse lemmikmänguasi, hoia seda oma suu lähedal ning häälda mänguasja nimetus selgelt ja aeglaselt. See aitab lapsel näha sinu suuliigutusi.

2. Leia viise oma hääle võimendamiseks või muutmiseks

See aitab soodustada vastastikust matkimist. Kasuta erinevate helide tegemiseks tühja paberrätikurulli või häälemuutmisrakendust.

3. Paku valida kahe eseme vahel

Hoides kahte eset oma suu lähedal, nimeta need esemed selgelt välja ja küsi, kumba ta soovib. Kui laps vastab osutades või sõna öeldes, korda eseme nimetust veel kord.

Näiteks: „Kas sa soovid õuna või apelsini?“

Pärast seda, kui laps osutab või sõna ütleb, korda: „Sa soovid apelsini.“

4. Lisa oma kõnesse elevust

Muuda oma hääletooni, rõhutades häälikuid sõnade alguses ja lõpus. See köidab lapse tähelepanu ja aitab matkimisele kaasa.

5. Tee heliefekte

Lisa raamatutele või põrandamängu ajal mänguasjadega mängides juurde heliefekte.

6. Korda lihtsates lausetes võtmesõnu

Hoia võtmesõnad lihtsad ja laused lühikesed, keskendudes oluliste sõnade rõhutamisele. Kui puhute seebimulle, proovi võtmesõnu nagu „mull“ või „pauhh“.

7. Julgusta matkimist lauludega

Kasuta muusikat, et innustada last sinu suuliigutusi matkima. Sobivad laulud nagu „Kui sul tuju hea“ ja „Rongisõit“. Ühenda need laulud juurdekuuluvate liigutuste ja tegevustega.

Loe lähemalt apraksiast ja autismist

ASD ja kõnearengu mahajäämus

Kui lapsel esineb kõne hilistumine, mõtlevad vanemad sageli, kas see võib olla tingitud autismist. Kuigi kõne hilistumine on üks autismi tunnuseid, on kõne hilistumise ja autismi sümptomid tegelikult väga erinevad. Kui kahtlustad oma lapsel kõne hilistumist, on oluline autism kui võimalik põhjus kas diagnoosida või välistada.

Logopeed suudab tuvastada, kas lapsel esineb kõne hilistumine, kuid ei saa panna autismi diagnoosi. Autismi diagnoosib ainult arengupediaater. Et aidata sul paremini mõista kõne hilistumise ja autismi erinevust, toome siin välja mõlema tunnused ja sümptomid.

Autismi märgid ja sümptomid:

• Kõne hilistumine
• Silmside puudumine või põgus silmside
• Ärritub kergesti rutiini väikeste muutuste peale
• Tugevad reaktsioonid teatud helidele, tuledele, puudutustele, lõhnadele või maitsetele
• Raskused teiste emotsioonide mõistmisel
• Keskendumine kitsale huvide või esemete ringile
• Korduv käitumine, näiteks keerutamine või kõigutamine
• Ei reageeri oma nimele 12. elukuuks
• Ei osuta kaugel asuvatele esemetele 14. elukuuks

Kõne hilistumise märgid ja sümptomid:

• Lihtsate sõnade selge või ebaselge hääldamine 12.–15. elukuuks
• Ei kasuta mitteverbaalseid žeste, nagu osutamine ja lehvitamine, 12. elukuuks
• Eelistab suhtlemiseks kasutada žeste sõnade asemel 18. elukuuks
• Raskused helide järeleaimamisega 18. elukuuks
• Mõistab lihtsaid sõnu 18. elukuuks
• Raskused lihtsate palvete mõistmisel
• Vaid imiteerib kõnet või tegevusi, kuid ei moodusta ise sõnu ega fraase 2. eluaastaks
• Kordab teatud helisid või sõnu lakkamatult 2. eluaastaks
• Ei suuda kasutada keelt oma vajaduste väljendamiseks 2. eluaastaks
• Ei suuda järgida lihtsaid juhiseid 2. eluaastaks
• Ebatavaline hääletoon (kähisev või ninahäälne) 2. eluaastaks
• Räägib lühikeste lausetega 3. eluaastaks
• Jutustab loo 4.–5. eluaastaks

Kõne hilistumise kohta loe lähemalt artiklist „Kui mu lapsel on kõne hilistumine, kas see tähendab, et tal on autism?“

Mitteverbaalne autism

Kuigi see ei ole autismispektri ametlik diagnoos, kasutatakse mõistet „mitteverbaalne autism“ lapse kirjeldamiseks, kes ei kasuta verbaalset suhtlust. Ligikaudu 40% lastest peetakse mitteverbaalseteks ja mitteverbaalsel autismil pole teadaolevat põhjust. Ühiskondlikud eksiarvamused seostavad mitteverbaalset autismi sageli madala intelligentsusega. Siiski ei tähenda mitteverbaalne autism vaimse võimekuse puudumist.

2015. aastal leidis Cambridge'i ülikool, et autistlike joontega inimesed valivad tõenäolisemalt karjääri tehnoloogia, inseneeria, teaduse ja matemaatika vallas. Kõik need valdkonnad nõuavad kõrget intelligentsust. Veel üks uuring pakub paljulubavaid tulemusi mitteverbaalsete autistlike laste edasise verbaalse suhtluse osas.

Mitteverbaalset autismi kasutatakse iga lapse kirjeldamiseks, kes ei kasuta verbaalset suhtlust.

Center for Autism and Related Disorders uuris 8–17-aastaste autistlike laste andmeid. Kõigil osalejatel esines kõne hilistumine – nad olid kas täiesti mitteverbaalsed või rääkisid ainult lihtsaid sõnu või fraase.

Uuringus leiti järgmised positiivsed tulemused:

1. 70% osalejatest hakkas lõpuks rääkima lihtsate lausetega
2. 47% osalejatest saavutas vaba kõneoskuse
3. Enamikul osalejatel oli arvatust kõrgem intelligentsuskvoot (IQ)
4. Korduv käitumine (kiikumine või keerutamine) ja intensiivsed erihuvid ei mõjutanud kõne arengut

Loe lisateavet mitteverbaalse autismi kohta

Kuidas toetada kõne arengut kodus

Kui su lapsel on mitteverbaalne autism, on koostöö logopeediga suhtluse arendamisel hädavajalik. Siiski on lihtsaid asju, mida saad lapse kõne arengu toetamiseks kodus ise teha.

1. Keskendu mitteverbaalsele suhtlusele

Too suhtlusse rohkem mitteverbaalseid viise, olles lapsele eeskujuks. Suurenda silmsidet. Nooguta või raputa pead, kui ütled „jah“ või „ei“. Osuta esemetele, millest räägid. Seda tüüpi mitteverbaalsete vihjete õppimine aitab lapsel oma vajadusi paremini väljendada.

2. Räägi lühemalt

Kui lapsel on raske juhiseid järgida, võib põhjuseks olla lühike tähelepanuvõime ja sinu liiga pikad laused. Püüa keskenduda „tuumsõnadele“, lühendada fraase ja kasutada lihtsamaid sõnu. See tekitab lapses vähem segadust.

Näide: „Ära seisa tooli peal!“

Lühenda see järgmiselt: „Istu, palun.“

3. Jäljenda lapse käitumist

Mängi lapsega, imiteerides hääli või tegevusi, mida tema teeb. Jäljendamine on arengu oluline osa ja teadlased usuvad, et see aitab prognoosida keelelist arengut. Jäljendamise eeliste hulka kuuluvad emotsioonide jagamine, kordamööda tegutsemise mõistmine, tähelepanuvõime kasv ja lapse sotsiaalse huvi äratamine teiste vastu.

4. Kasuta visuaalseid abivahendeid

Paljud mitteverbaalse autismiga lapsed vajavad visuaalseid abivahendeid, et paremini mõista ning väljendada oma soove ja vajadusi. On mitmeid äppe, näiteks Speech Blubs, mis toetavad kõne arengut läbi matkimise. Ka piltvahetussüsteem (PECS) on mitteverbaalsele lapsele hädavajalik oma vajaduste ja soovide edasiandmiseks.

5. Julgusta mängu ja sotsiaalset suhtlust

Uuringud näitavad, et lapsed õpivad keelt kõige paremini läbi mänguliste tegevuste. Proovi laulda laule, teha kordamööda mänge ja kergelt mürada. Mänguliste tegevuste juures on kõige olulisem olla lapsega samal silmade kõrgusel.

6. Jäta lapsele „ruumi“ rääkimiseks

Mõnikord vastavad vanemad liiga kiiresti lapse eest või esitavad kohe uue küsimuse. Nii ei pruugi lapsele jääda vastamiseks piisavalt „ruumi“. Isegi kui mitteverbaalne laps vastab žestiga, on see ikkagi suhtlemine. Aja jooksul võib 15–20-sekundiline paus küsimuste vahel viia selleni, et laps annab vastuse.

7. Lähtu lapse huvidest

Kõige parem on järgida lapse huvisid ja keskenduda sellele, mida tema parajasti teeb. Kui laps kallab legod põrandale, ütle „Kalla legod!“ ja löö mängus kaasa. See aitab tegevust sõnastada ning rikastab keelt lühikeste fraaside ja „tuumsõnade“ abil.

Rohkemate tegevuste kohta mitteverbaalse autismi puhul loe artiklist „7 viisi, kuidas aidata oma mitteverbaalsel autistlikul lapsel rääkima hakata“

Vanema vaatenurka mitteverbaalse autistliku lapse kõne arendamisele loe artiklist „4 viisi, kuidas aidata mitteverbaalsel autistlikul lapsel rääkida“

PECS ja autism

Piltvahetussüsteem (PECS) on mitteverbaalsetele lastele viis suhelda ilma sõnadeta. Autismi ja teiste arenguhäiretega lastele annab PECS „hääle“, et väljendada oma vajadusi ja soove. Alates 1980. aastatest on PECS aidanud lapsi ja hooldajaid nii lühi- kui ka pikaajaliselt verbaalse kõne arendamisel.

Uuringud on näidanud, et lapsed mõistavad pilte paremini pärast kolmandat eluaastat. Seetõttu soovitatakse süsteemi PECS lastele alates 3. eluaastast. Nagu iga visuaalse abivahendi puhul, on süsteemi PECS üldine eesmärk verbaalse kõne areng. Mõned lapsed läbivad süsteemi kõik kuus etappi ja omandavad suulise kõne. Teised lapsed jätkavad selle visuaalse vahendi kasutamist lihtsate vajaduste ja soovide edastamiseks.

PECS annab mitteverbaalsetele lastele „hääle“, et väljendada oma vajadusi ja soove.

Et PECS-süsteem toimiks edukalt, peab laps olema „kavatsuslik“ suhtleja. See tähendab, et tal on soov oma vajadusi väljendada. Laps, kes on kavatsuslik suhtleja, võib näiteks viia täiskasvanu käekõrval asja juurde, mida ta soovib.

Kuidas töötavad süsteemi PECS 6 etappi:

1. etapp: Õppimine, kuidas suhelda

See etapp aitab lapsel väljendada oma vajadusi piltide abil, kasutades motiveerivaid tegureid, näiteks lemmiklelu. Näiteks: kui su lapsele meeldivad rongid, kasuta mängurongi pilti, et motiveerida teda vahetama pilti rongi vastu.

2. etapp: Püsivuse ja pildi kauguse õppimine

Esimene etapp loob aluse teisele etapile. Laps vahetab pildi vajaduse rahuldamise vastu, kuid mängu tuleb ka vahemaa. Pildi kaugus tähendab seda, et laps peab soovi või vajaduse täitmiseks tooma kaardi eemalt.

3. etapp: Valikute tegemine

See etapp hõlmab valikute tegemist. Lapsele esitatakse kaks pilti ning ta peab osutama või ulatama kaardi, mille ta valib. See toimib kõige paremini tugevate motiveerijatega.

4. etapp: Tunnete ja vajaduste väljendamine

Selles etapis ühendatakse pildid ja sõnad, et moodustada lihtsaid lauseid. Laps peab ühendama kaardi „Ma tahan“, „Ma vajan“ või „Ma tunnen“ soovitud eseme või tunde pildiga. Mõned lapsed jõuavad süsteemis PECS vaid neljandasse etappi.

5. etapp: Küsimusele vastamine

Viies etapp ehitub neljandale, kasutades kaarte küsimustele vastamiseks. Laps ühendab vastuse andmiseks lausekaardi ja pildikaardi.

6. etapp: Küsimuse kommenteerimine

Kuues etapp laiendab viiendat etappi, õpetades esitatud küsimusi kommenteerima.

Kuidas kohandada PECS-i oma lapse jaoks

Iga laps on erinev. Seetõttu tuleb PECS-süsteemi kohandada vastavalt sinu lapse unikaalsetele vajadustele, soovidele, meeldimistele ja mittemeeldimistele. PECS-i kohandamiseks võid osta valmis pildikaardid või teha need ise. Kui teed need ise, pea meeles järgmisi nõuandeid!

Soovitused lapsele mõeldud PECS-i kohandamiseks:

• Keskendu vajadustele – need on pildid, mille abil suhtlemisel vajab sinu laps kõige rohkem abi. Kui laps vajab abi nälja väljendamisel, keskendu kaartidele, mis tähistavad nälga. Näiteks pildikaardid, millel on kujutatud hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid või sinu lapse lemmiktoidud.
• Lähtu oma lapse huvidest – laps tunneb PECS-i vastu suuremat huvi, kui kaartidel on tema lemmikmänguasjad, -toidud, -tegevused ja muu.
• Joonistused versus päris fotod – PECS-is kasutatakse kas joonistatud pilte või fotosid. Parim viis teada saada, kuidas laps ühele või teisele reageerib, on luua mõnest lemmikasjast nii joonistatud kui ka päris fotoga kaardid. Seejärel vaata, kumma abil eelistab sinu laps suhelda.
• Vali, kuidas PECS-kaarte paigutada – see, kuidas sa PECS-kaarte eksponeerid, sõltub lapse kannatlikkusest, tema arusaamisest ja sellest, kas otsustad kaartidest luua päevakava. Kui lood päevakava, peab see olema paigutatud kuskile kergesti ligipääsetavasse kohta.

Siin on veel mõned viisid PECS-kaartide hoidmiseks ja kuvamiseks:

• Kaustas
• Laminaadituna ja võtmerõngaga koos hoituna
• Takjapaelaga (takjakinnitusega) päevakavatetahvlil
• Suhtlusraamatus (see sisaldab pikki takjaribasid, et pildikaartidest lauseid moodustada)

Lapsevanema vaatenurgast PECS-i kohandamise kohta loe artiklist Customize A Picture Exchange Communication System For Your Child

Stimmimine (ennast stimuleeriv käitumine)

Stimmimine on üks autismi tunnuseid. Kuid stimmiva käitumisega tegelevad ka inimesed, kellel ei ole autismi. Stimmimist võib esineda kõigil, kes on ärevad või närvis, ning see väljendub küünte närimises, jalgade kõigutamises, sõrmenukkide ragistamises ja muus. Kuigi mõned autistlikud inimesed võivad teha neid samu tavapäraseid liigutusi, näeb stimmimine autistlikel lastel välja teistsugune, sest nad ei suuda seda lõpetada.

Autistlik laps võib teha järgmisi stimmimisliigutusi:

• Edasi-tagasi kiikumine
• Käte lehvitamine (raputamine)
• Hüplemine
• Keerutamine
• Varvastel kõndimine
• Pidev silmade pilgutamine
• Esemete ümberpaigutamine või ritta seadmine
• Laeventilaatorite või tulede jõllitamine
• Inimeste ja esemete nuusutamine
• Esemete lakkumine või hõõrumine
• Sõnade ja fraaside kordamine

Oluline on märkida, et laps võib teha ühte või mitut sellist tegevust ning igaüks neist toimub korduvalt. Kuigi ülaltoodud nimekiri sisaldab autistlikele lastele tüüpilist käitumist, esineb mõnel lapsel ka stimmimist, mis põhjustab füüsilist kahju.

Stimmimine, mis võib viia füüsilise vigastuseni, hõlmab:

• Löömine või hammustamine
• Pea peksmine vastu pinda
• Liigne naha kratsimine
• Kärnade või haavade kiskumine
• Väikeste esemete allaneelamine

Kuigi teadus pole kindel, mis autismi puhul stimmimist põhjustab, on selle käitumise kohta mitu teooriat:

1. Meeleelundite süsteemi stimuleerimiseks või selle koormuse vähendamiseks
2. Võimalus kohaneda harjumatu keskkonnaga
3. Enda rahustamiseks
4. Pettumuse väljendamiseks
5. Tegevuste või ootuste vältimiseks

Kuigi sinu lapse stimmimine võib sulle muret valmistada, ei pea seda käitumist kontrollima ega piirama, välja arvatud juhul, kui see segab õppimist, põhjustab sotsiaalset isolatsiooni, on ohtlik või tekitab probleeme teistele pereliikmetele. Kui oled stimmimise pärast mures, on selle ohjamiseks lihtsaid viise.

https://www.youtube.com/watch?v=PfEExIDkJ8U

Kuidas stimmimist ohjata:

• Sensoorsed mänguasjad – pigistatavad mänguasjad, sensoorsed pallid, voolitavad mänguasjad, näppimismänguasjad (fidget-mänguasjad) jne.
• Välista tervisemured – teatud terviseprobleemid, nagu peavalud, kõrvapõletikud ja valu, võivad stimmimist põhjustada või seda süvendada. Räägi oma lapse arstiga veendumaks, et see pole tingitud muudest haigusseisunditest.
• Paku rahulikku keskkonda – stimmimine süveneb stressirohketes olukordades. Püüa vältida olukordi, kus laps võib kergesti ülekoormatud saada.
• Proovige liikumist – uuringud näitavad, et füüsiline aktiivsus vabastab pingeid ja vähendab seeläbi stimmimist. Samuti pakub see stimulatsiooni neile, kes seda kõige rohkem vajavad.
• Õpeta tunnete eneseregulatsiooni – see hõlmab emotsioonide väljendamist positiivsel viisil, mitte stimmimise kaudu, eriti kui tegemist on enesevigastamiseni viiva käitumisega.

Stimmimise kohta loe lähemalt artiklist All About Stimming in Autism Kids

Lapsevanema vaatenurka stimmimisele loe artiklist Stimming Behavior and Autism

Oraalne stimmimine

Sarnaselt autistlikel lastel esinevatele tavalistele korduvatele liigutustele hõlmab oraalne stimmimine esemete maitsmist, närimist ja/või allaneelamist. Lapsed, kes tegelevad oraalse stimmimisega, panevad sageli suhu riideid, mänguasju, paberit, sensoorseid palle, pliiatseid ja muid elutuid esemeid.

Kuid oraalse stimmimisega kaasnevad potentsiaalsed ohud, millele tähelepanu pöörata.

1. Väikesed esemed võidakse alla neelata, mis tekitab terviseprobleeme
2. Kõvade esemete närimine kahjustab hambaid
3. Esemed võivad põhjustada lämbumist

Kui sinu laps on „närimissõber“, on olemas viise närimisest tulenevate ohtude ohjamiseks ja kõrvaldamiseks.

• Kontrolli koduseid esemeid regulaarselt – vaata sageli üle mänguasjad, raamatud ja riided, et märgata puuduvaid tükke või närimisjälgi.
• Paku näritavaid snäkke – et pakkuda tervislikku väljundit oraalsetele sensoorsetele vajadustele, paku näritavaid vahepalasid, nagu kuivad hommikuhelbed, granola, popkorn, köögiviljakrõpsud, porgandid, seller, õunad, kuivatatud puuviljad ja puuviljasnäkid.
• Proovige näritavaid ehteid – käevõrud, kaelakeed ja pliiatsiotsikud, mis on valmistatud spetsiaalselt oraalsete sensoorsete vajadustega lastele.
• Kasuta tähelepanu ümbersuunamist – kui laps hakkab närima midagi, mida ei tohiks, suuna närimiskäitumine „turvalisele“ esemele, näiteks sensoorsetele pallidele või näritavatele ehetele.
• Paku jooke kõrrega – kõrrest joomine võib rahuldada seda oraalset sensoorset vajadust, mida sinu laps otsib.

Oraalse stimmimise kohta loe lähemalt artiklist 5 Management Tips For Oral Stimming

Sensoorsed probleemid

Autistlikel lastel esineb tavaliselt sensoorse integratsiooni häire tunnuseid. Sensoorse integratsiooni häire jaguneb kaheks tüübiks: sensoorne vältija (ülitundlik) ja sensoorne otsija (alatundlik). Olenemata sellest, kas sinu laps on sensoorne otsija või sensoorne vältija, avalduvad kummalgi tüübil erinevad sümptomid. Kuid lastel võivad esineda ka mõlema tüübi sümptomid korraga.

Laps, kes on sensoorne vältija, näeb vaeva keskkonnastiimulite töötlemisega ja tema meeled koormatakse kergesti üle, seega on ta oma keskkonna suhtes ülitundlik. Sensoorne otsija saab oma keskkonnast liiga vähe stimulatsiooni, mis paneb lapse ise sensoorset stimulatsiooni otsima.

Sensoorse vältija sümptomid:

• Teda häirib taustamüra (mis teistele tavaliselt silma ega kõrva ei hakka)
• Väldib puudutusi (kallistusi ja kaisutamist)
• Tundub kohmakas (põrkab asjade vastu)
• Ei talu valjusid helisid
• Ehmub kergesti ootamatute valjude häälte peale
• Väga valiv riiete suhtes
• Väldib rahvahulki valju müra või puudutuste võimalikkuse tõttu

Sensoorse otsija sümptomid:

• Kõrge valulävi
• Nürib elutuid esemeid (oraalne stimmimine)
• Seisab teistele liiga lähedal
• Hüppab, jookseb ja põrkab asjade vastu
• Ei tunneta oma jõudu
• Teeb valjusid hääli
• Stimmiv käitumine (kiikumine, keerutamine)
• Avastab maailma puudutuste kaudu

Sünesteesia ja autism

Sünesteesia on haruldane seisund, mis esineb umbes ühel protsendil elanikkonnast. Tegemist on neuroloogilise eripäraga, kus ühe meele stiimul tekitab automaatselt aistinguid ka ühes või mitmes teises meeles. Kuigi paljud sünnivad sellega, võib sünesteesia kujuneda välja ka hilisemas elus. Esialgsed uuringud viitavad sellele, et sünesteesia võib olla pärilik.

Sünesteesiaga inimesed võivad näiteks:

• Näha sõna „lennuk“ mündirohelisena
• Kujutleda pilvelõhkujat, aga tunda suus mustikate maitset
• Lugeda numbrit kaks, aga näha punast värvi

https://www.youtube.com/watch?v=88s6guf9egs

Kuigi sünesteesia diagnoosimiseks pole ühte kindlat testi, lõi juhtiv sünesteesiaekspert dr Richard Cytowic arstidele spetsiaalsed juhised, et teha kindlaks, kas lapsel esineb sünesteesiat.

Sünesteesia hindamise põhimõtted:

• Tahtmatu – aistinguid ei mõelda teadlikult välja, need tekivad iseenesest.
• Projitseeritud – selle asemel, et näha värvi vaimusilmas, kogeb inimene seda väljaspool oma keha.
• Püsiv ja spetsiifiline – aistingud peavad olema alati samad. Näiteks kui inimene kuuleb kindlat laulu, tunneb ta alati šokolaadi maitset.
• Meeldejääv – sünesteetiline aisting jääb paremini meelde kui esmane stiimul. Näiteks kui nime „Laura“ seostatakse lilla värviga, jääb paremini meelde lilla värv, mitte nimi „Laura“.

Uuringud viitavad üha enam seosele autismi ja sünesteesia vahel. Autismi ja sünesteesiaga inimestel esineb sagedamini tugevamat sensoorset tundlikkust. Lisaks näitavad uuringud, et sünesteesiat esineb sagedamini neil autismiga inimestel, kellel on suurepärased võimed mälus, kunstis või matemaatikas, samuti kõrge intellekt.

Kuigi sünesteesia ei tekita lapsele probleeme, tasub kahtluse korral lasta seda hinnata, et paremini mõista, kuidas su laps maailma kogeb.

Lisateabe saamiseks loe artiklit Is There A Link Between Synesthesia And Autism?

Toidutõrked ja autism

Valiv söömine on laste seas tavaline. Kuid autismiga laste puhul võib valivast söömisest saada tõeline toidutõrge. Uuringud on näidanud, et autismiga lastel on viis korda suurema tõenäosusega piiratud toiduvalik, rohkem söögiaegseid jonnakushooge ja rituaalne söömiskäitumine. Ajakiri Autism Parenting Magazine märgib, et autismiga laste toiduvalik piirdub sageli vähem kui viie toiduainega.

Kuigi toidutõrke ja autismi täpne põhjus pole teada, arvatakse, et rolli mängivad toiduga seotud sensoorsed eripärad. Eredavärviline toit võib tekitada sensoorse ülekoormuse, mistõttu teatud toite, näiteks paprikat, võidakse täielikult vältida. Tõrget võib tekitada ka toidu tekstuur – näiteks võib laps keelduda pastast, kuna talle ei meeldi märgade nuudlite tunne.

Toidutõrked võivad autismiga lapse vanematele olla tõeliseks katsumuseks. Kuigi su laps võib olla söögi suhtes äärmiselt valiv, on viise, kuidas uusi toite rahulikult tutvustada ja tema toiduvalikut järk-järgult laiendada.

5 nõuannet uute toitude tutvustamiseks

1. Ära sunni

Ära nõua, et laps sööks taldriku tühjaks. See võib toidutõrget veelgi süvendada. Selle asemel pane uus toit lihtsalt taldrikule ja lase lapsel ise otsustada, kas ta soovib seda proovida või mitte.

2. Ära sega toite omavahel kokku

Omavahel segatud toidud võivad põhjustada sensoorset ülekoormust, mis viib söögiaegsete jonnide ja toidutõrkeni. Selle vältimiseks paku igat toiduainet eraldi. Kui pakud pastat brokoli, juustu ja kanaga, aseta iga komponent taldrikule eraldi. Ära püüa toiduaineid lapse eest „ära peita“, lootes, et ta ei märka.

3. Kombineeri uut lemmikutega

Paku uut toitu alati koos mõne lapse lemmikuga. Kui soovid tutvustada rohelisi ube, paku neid koos tema lemmikute, näiteks kananagitsatega. Nii on lapsel võimalus uut toitu proovida, kuid sa tead kindlalt, et ta saab kõhu täis.

4. Söö ise sama uut toitu

Autismiga lapsed õpivad sageli visuaalselt. Näita lapsele, et uus toit on maitsev, süües seda ise isuga. Aja jooksul, nähes sind seda toitu korduvalt söömas, võib lapsel tekkida huvi seda ka ise proovida.

5. Luba toiduga tutvuda

Selle asemel et keelata lapsel toiduga mängida, hoopis julgusta teda! Sensoorsete eripäradega laste puhul on mänguline lähenemine uute toitude tutvustamisel võtmetähtsusega. Luba lapsel toitu katsuda, nuusutada ja maitsta, et ta saaks sellega omas tempos harjuda.

Loe lisaks toidutõrgete ja autismi kohta

Ressursid, raamatud ja ajakirjad autismiga laste vanematele

Autism Parenting Magazine

Autismiga laste vanemate juhtiv väljaanne Autism Parenting Magazine lisas meid hiljuti oma kasulike linkide rubriiki! Meil on siiras au olla ära märgitud selle tunnustatud portaali poolt, mis toetab autismispektril olevate laste vanemaid. Kui soovid leida veelgi rohkem kasulikke materjale ja nõuandeid selle eripäraga toimetulekuks, vaata ka artiklit Autism Resources for Parents – The Ultimate New Guide.

TASUTA professionaalsed PECS-kaardid ja pildid

Professionaalsed, väljaprinditavad ja kohandatavad PECS-kaardid.

National Autism Resources

Leia vahendeid ja ideid sensoorsete esemete ning klassiruumi jaoks.

Autism Speaks

Juhtiv organisatsioon ja usaldusväärne allikas kogu autismialase teabe kohta.

Kokkuvõte

Autismispektri häire on keeruline ja mitmetahuline diagnoos. Sellel pole ühte kindlat põhjust ning igal lapsel avalduvad sümptomid ja raskusaste väga erinevalt. See teeb autismiga lapse kasvatamise vanematele teekonnaks, mis nõuab palju kohanemist.

Autismiga lapsed vajavad oma tempos arenemiseks lisatuge – olgu selleks arstid, vajalikud teraapiad, abivahendid ning eelkõige armastav ja kannatlik vanem nagu sina! Kui kahtlustad, et su lapsel võib olla autism, on varajane märkamine ja diagnoos äärmiselt olulised. Mida varem eripärasid märgatakse ja lapse toetamisega alustatakse, seda kiiremini saab laps vajalikku abi, et areneda ja saavutada oma täielik potentsiaal!