Turn Autism Around taskuhääling: Speech Blubs rakendus autismiga lastele

Selle taskuhäälingu lõi ja avaldas Mary Barbera.

https://www.youtube.com/watch?v=deCYNB3o12U

Mary: Kuulad taskuhäälingu „Turn Autism Around“ 102. osa, mina olen saatejuht dr Mary Barbera. Täna on meil kavas hoopis teistsugune teema. Minuga on liitunud ühe autismiga lastele mõeldud äpi kaasasutaja. Tema nimi on Mitja Mavsar ja ta on pärit Sloveeniast. Mitja on nelja poja isa, abikaasa ja ettevõtte Blub Blub Inc. kaasasutaja. Nende tooted Speech Blubs ja Reading Blubs toodi turule 2017. aastal ning need on aidanud juba üle kolme miljoni kõnehilistuse, autismi ja näiteks ka Downi sündroomiga lapse. Täna räägimegi sellest rakendusest. Lisaks võtame teemaks videomudeldamise, ekraaniaja, jagatud tähelepanu, hüperleksia ja loomulikult selle, kuidas arendada kõnet rakenduse Speech Blubs abil. Sukeldume otse sellesse põnevasse vestlusesse Mitja Mavsariga.

Mary: Suur tänu meiega liitumast, Mitja!

Mitja: Aitäh kutsumast!

Mary: Räägi palun meie kuulajatele saate alustuseks veidi endast. Tavaliselt alustan küsimusega, kuidas sa autismi maailma sattusid, aga sina ei ole otseselt sellest valdkonnast pärit. Räägi meile pisut endast ja sellest, kuidas sa jõudsid äppide loomiseni.

Mitja: Muidugi. Olen siin Sloveenias, kus meil on praegu koroonapiirangud ja liikumiskeeld. Minu lugu sai alguse sellest, kui olin väike poiss ja mul oli probleeme kõnega. Ma arvan, et nelja-aastaselt ei saanud keegi tegelikult aru, mida ma rääkisin. Nii et minuga tehti logopeediat. Enamik asju saadi korda. Eks te kuulete ilmselt ka praegu, mida päris korda ei saadud ja nii edasi.

Mary: Mina küll ei saa millestki aru, kõlab minu meelest väga hästi!

Mitja: Olgu, aitäh. Aga jah, üks hääldusviga jäi minuga vist lausa 16. eluaastani. Nii et minu jaoks oli logopeedia tõeline päästerõngas – teismelisena võivad teised lapsed ju üsna õelad olla. Kui see korda sai, aitas see tohutult minu enesekindlusele ja isiklikule arengule kaasa. Hiljem hakkasin tööle IT-valdkonnas. Olin 15 aastat kasutajakogemuse (UX) disainer ja töötasin paljude idufirmadega. Mõistsin, et tore oleks teha oma idufirma, mis tegeleks millegagi, mis mulle päriselt korda läheb. Tol ajal huvitas mind väga psühholoogia, eriti lapsepsühholoogia, sest mul oli endal kaks last.

Kuidas sai alguse Speech Blubs äpp

Mitja: Nüüd on mul neli last, nii et asjad on muutunud. Ka kasutajaid on meil palju rohkem kui tol ajal, kui mul oli kaks last. Aga juhtus see, et tutvusin ühe kutiga, kes oli tol ajal 20-aastane. Mina olin 33 ja tal oli üks töötuba. Õhus oli idee: mis oleks, kui aitaksime lapsi ühe äpiga – lapsi, kellel on kõneprobleeme, mitte midagi spetsiifilist. Mõte oli panna asjad ekraanil liikuma lapse hääle abil. See pidi olema häälega juhitav äpp – teed häält ja pall veereb või käivitub mingi animatsioon.

Mitja: See noormees tuli minu juurde ja ütles: „Kuule, vanamees, kas sa saaksid mind selle projektiga aidata?“ Ma vastasin, et muidugi, teeme veidi eeltööd. Tead, mul oli logopeediaga null kogemust. Lapsena olin logopeedi juures käinud, aga see ei loe. Me ei olnud oma teadmistes üldse kindlad – kas me ikka tohime lihtsalt niisama logopeedia valdkonda siseneda? Esialgu kohtusime Sloveenia logopeedidega, seejärel sõitsime USA-sse. Näitasime oma algelist prototüüpi paljudele California logopeedidele. Olime kindlad, et Ameerikas ja Räniorus ollakse tehnoloogiale väga avatud. Kuid sealsed spetsialistid reageerisid ameerikalikult: „Vau, see on imeline, lausa vapustav!“, aga samas lisasid: „Teate, ekraaniaeg ja logopeedia ei sobi tegelikult omavahel kokku.“

Mitja: Olime kahevahel: kas see üldse töötab või mitte? Läksime tagasi ja otsustasime selle ikkagi ära teha, kuigi äri mõttes ei tundunud see alguses just paljulubav. Tundsime sisimas, et peame seda tegema. See tundus hea võimalus teha midagi kasulikku inimkonnale ja lastele. Idufirmasid, mis lihtsalt raha keerutavad, on niigi palju, aga laste aitamine tundus õige asi. Läksime edasi, kuid algne animatsioonide idee kukkus läbi, sest meie kandis polnud animaatoreid võtta – nad kõik töötasid ühe uue kuuma idufirma heaks. Siis tekkiski mõte: mis oleks, kui me lihtsalt filmiksime päris lapsi? Teeks midagi hästi loomulikku – filmime teisi lapsi ja ekraani taga olevad lapsed kordavad nende järgi.

Mitja: Läksime stuudiosse ja see on väga huvitav lugu. Olime stuudios, meil oli kaasas logopeed ja kaamera ees olid lapsed. Tegime mingeid väga lihtsaid suumootorika harjutusi. Tead küll, selliseid, mida tehakse, kuigi paljud väidavad, et need otseselt häälikute teket ei soodusta. Igal juhul olime stuudios ja laps kaamera ees näitas ette väga lihtsat harjutust: tee nagu kala, eks?

Mary: Lihtsalt suu lahti ja kinni.

Mitja: Just, suu lahti ja kinni. Plaani järgi oligi selle harjutuse nimi „Kala“. Ja mis juhtus – vaatasime stuudios seda esimest videot, mina, meie tegevjuht ja kaasasutaja Jernej, vanemad ja spetsialistid. Vaatame videot ja Jernej müksab mind: „Vaata ringi! Vaata ringi, kõik teevad seda kaasa!“

Mitja: Ja terve stuudiotäis rahvast imiteeris kala! See oli pööraselt naljakas ja saime aru: ohoo, siin on midagi enamat. Me ei teadnud tol ajal, et seda nimetatakse videomudeldamiseks. Me ei teinud seda teadlikult, aga nägime, et see toimib.

Mary: Ja sealt sai see hoo sisse. Ning see oli kõigest mõne aasta eest – Speech Blubs toodi turule 2017. aastal.

Mitja: Jah, Speech Blubs alustas 2017. aastal. Sloveeniakeelse versiooni tegime juba 2015. aastal, lihtsalt selleks, et seda koos vanematega testida.

Mary: Kas see on saadaval ainult kahes keeles?

Mitja: Ei, tegelikult sloveeniakeelset versiooni enam polegi. Me liikusime turuga kaasa. Sloveenia on ju kahe miljoni elanikuga riik, meil oli seal vist ainult 150 registreeritud logopeedi.

Mitja: See polnud piisav turg. Nii leidsime ühe USA produtsendi, kes filmis videoid Ameerika lastega. Me laseme iga lapse erinevatel logopeedidel üle vaadata – vist lausa kolm logopeedi kontrollib iga videot. Nii andsime välja USA versiooni. Siis tuli tagasisidet Briti vanematelt, et äpis räägitav keel pole õige inglise keel. Nii tegime Briti versiooni, seejärel hispaania, portugali ja prantsuse keele. Nüüdseks on kõik need keeled äpis olemas, nii et laps saab meie rakendusega õppida ka teist keelt.

Videomudeldamine ja Speech Blubs

Mary: Vau, selge! Vaatasin seda rakendust ja tean, et teil on praeguseks kolm miljonit kasutajat. Seal on päris lapsed, kes teevad hääli – näiteks loomahääli, nagu „teeme ahvi häält“ –, ekraanile hüppab animeeritud ahv, laps teeb häält ja teisel pool ekraani olev laps peaks seda järele tegema. Samal ajal liiguvad seal ribad, mis näitavad edenemist. See on ühtaegu üsna keerukas ja samas nii lihtne, tõeline segu keerukusest ja lihtsusest. Kuid sa mainisid videomudeldamist. Olen sellest ka ise videoblogis rääkinud ja saame lingi saate märkmetesse panna. Tean, et see on teaduspõhine meetod. Kas sa saaksid meie kuulajatele lühidalt selgitada, mis videomudeldamine täpsemalt on?

Mitja: Päriselus, kui tahad õppida kõnet, keelt või mida iganes – sotsiaalseid oskusi jne –, pead suhtlema teiste inimestega, neid vaatama ja nende nägusid jälgima. Kui laps on autismispektril, ei pruugi näod teda nii väga huvitada. See, mida me äpiga tegime, on tegelikult midagi väga loomulikku. See loomulik mudeldamine on teaduspõhine tehnika, mis toetub peegelneuronite neuroteadusele. Teisi inimesi vaadeldes teeb meie aju täpselt sama, mida teeb teise inimese aju.

Mary: See on nagu peegelpilt – vaatad peeglisse ja peegelneuronid aktiveeruvad, mitte ainult siis, kui ise midagi ütled.

Mitja: Just, mitte ainult siis. Kui ma teen praegu suu lahti, siis minu ajus vallandub spetsiifiline impulss, mis paneb mind suud avama. Ja sinu ajus, kui sa mind lihtsalt vaatad, aktiveerub täpselt sama piirkond. Isegi kui ma vaid vaatan, kuidas sa noogutad, teeb minu aju sedasama. On tõestatud, et me õpimegi just vaatluse teel. Meie äpp on täis videoid lastest. Isegi kui laps kohe ei imiteeri, vaid lihtsalt vaatab ekraanilt neid väikeseid „õpetajaid“, see meetod toimib. Teadsime seda kindlalt tänu ühele suurele motivaatorile algusaegadest – vähemalt minu ja meie meeskonna jaoks.

Mitja: See oli seotud ühe spetsialistiga, kellega tollal tihedalt koostööd tegime ja kes töötas palju autismispektriga ning Downi sündroomiga lastega. Seal oli üks poiss, kellel oli Downi sündroom ja natuke ka autismijooni. Igal teraapiaseansil oli sama lugu: tal olid prillid peas, aga juba 30 sekundi pärast viskas ta need minema ega teinud koostööd. Ja siis tutvustati talle seda äppi.

Mitja: Ta oli väga armas laps, umbes viie- või kuueaastane ja täiesti mitteverbaalne. Downi sündroomiga lapsed on eriti soojad – ta hakkas seda iPadi lausa kallistama. See iPad ja selles olev Speech Blubs osutusid tema jaoks võtmerohuks. Ema ja poiss kasutasid seda iga päev 20 minutit. Mäletan, et umbes kuue kuu pärast tuli ta meile kontorisse külla – ta käis meil vahel külas. Ja siis vaatas ta mulle esimest korda otsa.

Mitja: Ta hakkas suhtlema žestide abil. Esimesel kuul ta isegi ei osalenud aktiivselt, vaid lihtsalt jälgis äpis olevaid lapsi. Kuid siis lõi ta täielikult õitsele ja seda oli imeline vaadata.

Mary: Jah. Sa mainisid enne, et autismiga lapsed ei kipu nägusid vaatama. Tegin hiljuti podcasti – vist 93. osa, mille lingime samuti saate märkmetesse –, kus rääkisin dr Ami Klini tööst Emory ülikoolis. Ta on väga tuntud autismiteadlane, kes avaldas äsja uued uuringud pilgujälgimise kohta autismiga lastel, tavapärase arenguga lastel ning ühemunakaksikutel ja erimunakaksikutel. Ta leidis, et imikud ja väikelapsed, kes hiljem saavad autismi diagnoosi, ei keskendu tõepoolest inimeste nägudele, sotsiaalsele suhtlusele ega mitteverbaalsetele vihjetele. Ta toob näiteks video kahest väikelapsest, kes mängivad lahtikäiva uksega mänguvankris. Tavapärase arenguga laste pilk jälgib kahe lapse vahelist n-ö vaidlust teemal: „Mina tahan ust lahti teha,“ ja „Mina tahan ust kinni panna.“ Samal ajal keskendub autismiga laps (või laps, kes hiljem diagnoosi saab) lihtsalt ukse avanemisele ja sulgumisele, jäädes seeläbi täielikult ilma kogu sotsiaalsest suhtlusest.

Speech Blubsi vaade ekraaniajale

Mary: Ja dr Klin ütles, et kui see juhtub viie minuti jooksul, kus nad jäävad ilma tuhandest sotsiaalsest suhtlusest – murdosasekundilisest silmsidest, peapöördest, kulmukortsutusest ja vastuseisust –, siis võib suurel hulgal ekraaniajal, eriti sotsiaalseid olukordi näitaval ekraaniajal, kus nad keskenduvad valedele asjadele, olla tõsised tagajärjed. Tegin aastaid tagasi ka videoblogi pealkirjaga „Ekraaniaeg ja miks ma sellest täielikult ei loobuks“. Sa mainisid varem, et mõned logopeedid tahavad ekraaniaega täielikult vältida. Isegi ülemaailmse COVID-19 karantiini ajal rääkisid inimesed, et tahavad ekraaniaega vältida. Ekraaniajast on võimatu täielikult eemale hoida, kuid me peame kasutama nutikat ekraaniaega. Sa rääkisid sellest veidi nutika ekraaniaja kontekstis. Kuidas siis teie äpp ja selle kasutamine erineb sellest, kui lapsed lihtsalt neli tundi päevas teleri või iPadi ees istuvad?

Mitja: Vaatasin just üht dokumentaalfilmi, kus öeldi, et koolieelikud veedavad ekraanide ees keskmiselt neli kuni kuus tundi päevas, ja USA-s pidavat see olema kõige hullem – keskmiselt kuus tundi. Seda on liiga palju. Ekraaniaega võib võrrelda mis tahes muu asjaga meie elus, mis vallandab dopamiini. Praegu on halloween’i aeg ja lapsed söövad liiga palju suhkrut. Kui lasta neil iga päev suhkrut süüa, on suur tõenäosus, et neil tekib ülekaalulisus. Ekraaniajaga on täpselt sama lugu. Mõistlikult kasutades ei tee see halba, aga kui sellega liialdada, on probleem käes. Ja see ei puuduta ainult lapsi, vaid ka täiskasvanuid – täiskasvanud on tegelikult suur probleem. Vahel juhtub minulgi, et selle asemel, et lastega mängida, mängin videomänge või sirvin pidevalt Instagrami.

Mitja: Ja sellises olukorras ei saa lapsed piisavalt vahetut silmast silma suhtlust. Nüüd jõuangi tegelikult sinu küsimusele vastamiseni. Kui soovid, et lapsel areneks kõne, sotsiaalsed oskused ja muud olulised oskused, vajab ta reaalset aega näost näkku – ta peab suhtlema oma vanematega, eakaaslastega ja nii edasi. Lapsed peavad nägema ilma maskideta inimesi ja suutma sellele keskenduda. Kui me alustasime, uurisime teisi populaarseid lasteäppe. Oleme praegu USA App Store'i lasterakenduste kategoorias vist üheksandal kohal. Ja teistes äppides on näha ilusaid animatsioone. Kasutajakogemuse disainerina tean täpselt, kuidas panna kedagi rakendust kasutama ja kuidas panna inimesi seda ikka ja jälle uuesti avama.

Mitja: Meil on olukord, kus vanemad on ekraani külge naelutatud, ja lapsed muidugi õpivad nende eeskujust. Ning lastel polegi muud teha, nii et nemad teevad sama. Minu meelest algab nutikas ekraaniaeg sellest, et ekraanidel veedetud aega piiratakse. See algab sellest, et vanem on kohal ja selgitab – selle kohta on tehtud ka uuringuid. Lastele õpetati igasuguseid asju videoid näidates ja nad õppisid natuke. Nad omandasid umbes 50 protsenti sellest, mida nad oleksid õppinud siis, kui sama asja oleks neile päriselus näidatud. Huvitav oli aga see, et kui juures viibis vanem, kes nähtut selgitas ja kohal oli, paranes õppimine märgatavalt. See polnud päris sama hea kui päriskogemus, muidugi mitte, aga see oli palju-palju parem. Nii et tegelikult võib peaaegu iga multikas olla hea ekraaniaeg. Mitte päris igaüks, aga paljud multikad on tehtud nii, et lapsed neist tegelikult midagi õpivad. Ent kui vanem on kõrval ja asju selgitab, on see palju tõhusam. Pärast saab näiteks joonistada seda, mida multikas nähti, ja nii edasi.

Kuidas harjutada ühist tähelepanu

Mary: Ja lapsevanem saab ju kaasa teha – näiteks selle kalakese harjutusega suud edasi-tagasi liigutada nagu kala, mulle puhuda või ahvi häält teha. Saad lapse äppi kaasata: „Vaata, poiss teeb ahvi häält. Nüüd vaata, kuidas emme ahvi häält teeb.“ Ja see toob mängu teise võtmekontseptsiooni, mis on sinu äpil ja minu veebikursustel ühine: ühise tähelepanu tähtsus ja hetkede jagamine – olgu see ekraani taga, koos millegi naljaka üle naermine või vahetu kõnesuhtlus. Näiteks banaani käes hoidmine, sest laps soovib banaani, ja samal ajal ütlemine: „Banaan, banaan, banaan,“ ning selle lapsele ulatamine. See stiimulite sidumise protsess... Kui ma teie äpiga tutvusin ja sind paremini tundma õppisin, mõistsin, kui palju põhiprintsiipe meil laste aitamisel ühiseid on. Ja minu meelest on ühine tähelepanu samuti tohutult oluline.

Mitja: Jah, kindlasti, olen sellega täiesti nõus. Meie tegime eripäraseks selle, et me ei lisanud liiga palju animatsiooni. Seadsime keskmesse päris lapsed ja kasutasime muid võtteid, et lapse huvi üleval hoida. Näeme analüütikast, kuidas lapsed käituvad. Meil on kasutajaid, kes kordavad ühte asja ikka ja jälle uuesti. Seda võiks nimetada korduvaks käitumiseks, mis on autismile nii omane. Kuid nutikas ekraaniaeg toimib siis, kui vanem on kaasatud. Vanemad on siin kõige tähtsam lüli, nagu igas teraapias või tavapärases kasvatamises. Kui laps istub kuus tundi üksinda ja vaatab telerist ja YouTube'ist kõike, mida heaks arvab, siis me ei tea täpselt, mis juhtub, kuid tõenäoliselt ei arene tal sotsiaalsed oskused. Kirjanduses on isegi mainitud, et liiga palju telerit vaatavatel lastel tekivad autismispektrile omased käitumismustrid. Ja muidugi tekivadki.

Mitja: Lapsed, kes ei mängi õues teiste lastega ja vaatavad üksi YouTube'i – loomulikult ei arene neil tavapärased sotsiaalsed oskused. Muidugi tekivad neil probleemid kõne, keele ja kõigega, täpselt nagu siis, kui nad sööksid kogu aeg ainult komme ja rasvuksid. Nii lihtsalt juhtub. Inimesed kohanevad mis tahes olukorraga, ja kui selleks olukorraks on multikate vaatamine, siis kohanduvad meie keha ja aju selle järgi, tehes meist paremad telerivaatajad. Passiivsemad inimesed, jah.

Kajalise kontrolli saavutamine

Mary: Jah. Üks asi, millele olen keskendunud, on vanema või spetsialisti võime saavutada see, mida nimetame kajaliseks kontrolliks ehk lapse oskuseks järele korrata. Isegi eakohaselt arenevatel lastel ei teki alati oskust spontaanselt järele korrata, isegi veel 15–18 kuu vanuselt. Paljudel tüüpilise arenguga lastel pole see veel välja kujunenud, ja autistlike laste puhul on üsna tavaline, et mõned jäävad mitteverbaalseks, ei räägi ja ei omanda neid oskusi. Seetõttu näeme oma veebikursustel palju vaeva matkimisreaktsioonide arendamisega – esemete matkimine, oraalmotoorika, näoga liigutuste tegemine, kui laps seda suudab. Samas ei poolda ma laste näo katsumist ega selleks sundimist.

Mary: Kuid üks asi, mida ma alati rõhutan, on see, et me ei saa sõnu lapse suust vägisi välja tõmmata, isegi kui ta suudab öelda „banaan“. Last ei saa mitte kunagi sundida ütlema „banaan“. Isegi kui sul on olemas see, mida nimetame kajaliseks kontrolliks – ja me võime selle kohta käivad podcast'id või videod saatemärkmetesse lisada. Üks parimaid viise selle saavutamiseks on lihtsalt kordamine, stiimulite sidumine ja videomodelleerimine – minnes n-ö tagaukse kaudu, tehes selle lõbusaks ja kaasahaaravaks ning luues sisse preemiasüsteemi. Äpiarendajana oled sa preemiasüsteemide loomises kindlasti tõeline proff. Vahel kuuleme lapsekasvatuse eksperte ütlemas, et nemad ei usu ähvardustesse, karistustesse ega meelitamisse, ja sellega olen täiesti nõus.

Mary: Kuid nad ütlevad ka, et ei usu tasudesse ega positiivsesse kinnitamisse. Kogu maailm toimib positiivse kinnitamise põhimõtetel, meeldib see meile või mitte. See on nagu gravitatsiooni eitamine.

Mitja: See on viimaste sajandite jooksul arenenud psühholoogia alustala. See on käitumisteadus, siin polegi midagi lisada.

Hüperleksia ja Reading Blubs

Mary: See on nagu gravitatsioon. Kui käitumist kinnitada, siis see sageneb. Nii et jah. Teeme nüüd kiire pöörde teemale, mis on minu meelest väga oluline. Rakenduses on suurepärased videod ja olete teinud ära tohutu töö, laiendades seda viide keelde. Teie uusim äpp kannab nime Reading Blubs ning see hõlmab varajast kirjaoskust ja lugemiseelseid oskusi. Olen oma poja peal hüperleksiaga kokku puutunud – Lucasel oli väiksena hüperleksia, mis tähendab oskust lugeda või tähti ära tunda enne, kui laps tegelikult rääkima hakkab. Näib, et autismi puhul stimuleerivad tähed ja numbrid teatud ajuosa üle. Tihti mõtlevad vanemad, sealhulgas mina ise: „Olgu, see on hüperleksia, see pole autism.“ Tegelikult on see sageli mõlemat, sest kuigi mitte igal hüperleksiaga lapsel pole autismi – väga kõrge intelligentsusega lapsed võivad lugemises olla lihtsalt erakordselt varaküpsed –, käivad need tihti käsikäes.

Mary: Kuid kui ma vaatasin põgusalt teie rakendust Reading Blubs, märkasin, et te ei keskendu esimese asjana tähtede äratundmisele. Keskendute rohkem lugude kuulamisele ja mõistmisele, mis on minu meelest palju olulisem, eriti eelkooliealistele väikelastele ja neile, kellel hüperleksiat pole.

Mitja: Jah. Tegime taas eeltööd: rääkisime vanemate, õpetajate ja terapeutidega. Ja märkasime ühte huvitavat suundumust, mis on tegelikult üsna ilmne. Vanemad ei loe iga päev oma lastega. Nad peaksid lugema, aga nad ei tee seda. Mõned vanemad on väsinud, sest töötavad kahel kohal korraga. Mõned isad on jällegi liiga rangete raamidega ja neil napib fantaasiat, et lastega vabalt mängida ja raamatut põnevaks teha. Märkasime ka seda, et turul on rakendusi, mis püüavad õpetada lugema kuue-seitsmeaastaseid, mil ongi õige aeg lugema õppida. Kuid enne seda, koolieelses eas, on eelkõige juttude ja lugude aeg. Muidugi võivad nad tähtede nimedega mängida või on vahest isegi parem, kui nad seda ei tee, kuid kõige olulisem on see, et nad kuuleksid piisavalt lugusid. Meie eesmärk oli kasutada sama kontseptsiooni: rakenduses on ettelugejaks laps, kes püüab teha sama, mida teeks ideaalne lapsevanem unejuttu lugedes.

Mitja: Mida ideaalne lapsevanem teeb? Ta loeb lapsele ette suure entusiasmiga, esitab pärast küsimusi ja laseb lapsel raamatus asju puudutada. See ongi lugemine. Meie äpis loeb laps sulle lugu ette ja tegelasi saab puudutusega edasi liigutada. Meil on seal näiteks alpaka ja tema villast saab teda n-ö puhtaks pügada. See on nagu digitaalne lehitsetav raamat, mis on tehtud väga kaasahaaravalt. Tulemused on suurepärased – lapsed jälgivad neid lugusid pidevalt. Ja pärast loo lõppu tuleb sama laps uuesti ekraanile ning küsib: „Mis selle alpaka nimi oli?“ või „Mis värvi oli jalgratas?“. Küsimusele vastamiseks tuleb ekraanil nuppudele vajutada, ja küsimuse esitas päris inimene.

Nutikas ekraaniaeg

Mitja: Nii et püüame oma kasutajatele pakkuda nutikat ekraaniaega. See on saadaval sama tellimuse alt. Kui sul on Speech Blubsi tellimus, saad selle tasuta kaasa, või siis tellides Reading Blubsi. Meil on peresid, kes kasutavad rakendust Speech Blubs näiteks 1-, 2- või 3-aastasega ja Reading Blubsi ütleme umbes 2,5-aastasega. Olen näinud 2,5-aastaseid seda väga edukalt kasutamas, kuid see on peamiselt mõeldud 3–5-aastastele. Ütleksin nii. Kui tegemist on eakohaselt areneva lapsega; kui mitte, siis tõenäoliselt hiljem või olenevalt eripäradest.

Mary: Ja taas kord, usun, et ka Reading Blubsi puhul oleks ideaalne või lausa vajalik, et vanem oleks kõrval ja jälgiks. Et sellest ei saaks lihtsalt laama pügamise korduv tagasikerimine. Nii, kerime tagasi ja pügame jälle laamat, sest just sellistesse korduvustesse võivad autismiga lapsed kinni jääda. Töötasin oma veebikursustel välja raamatuprogrammi ja tead, osa sellest programmist näeb ette, et vanemad käivad kord nädalas raamatukogus, toovad viis, seitse või kümme uut raamatut, viivad vanad tagasi ja loevad väga lihtsaid raamatuid. Ning esitavad väga lihtsaid küsimusi. Ja koroona tõttu pandi paljud raamatukogud kinni. Nii soovitas keegi teist äppi nimega „EPIC“, kus on tohutu valik raamatuid. Ja minu meelest on suurepärane, mida rohkem meil on vahendeid, mille abil saame ise oma lastele ette lugeda – ka meie tellisime rakenduse EPIC, sest see on fantastiline võimalus isegi minu 24-aastase raske autismiga poja jaoks, et valida lihtsaid raamatuid, neid koos vaadata, talle küsimusi esitada ja päevi sisustada.

Mary: Sest paljudele vanematele üle maailma on päevade sisustamine – eriti autismiga lapse puhul – äärmiselt keeruline väljakutse. Ja minu meelest me kõik anname endast parima. Leian, et sellised rakendused nagu teie Speech Blubs ja Reading Blubs on suurepärane võimalus saada meie tööriistakasti lihtsalt rohkem vahendeid. Ma soovitan vanematel isegi väga palju ise videoid teha. Kuid selle probleem on jälle see, et kui palju videoid sa ikka suudad teha? Teil on terve tootmismeeskond, te lisate pidevalt uut sisu, seal on erinevad lapsed ja seetõttu ei teki seda tüütut kordust, kus vaadatakse, kuidas emme näitab laulu „pea, õlad, põlved, varbad“ kümme korda järjest. Mida paindlikumaks me saame oma lapsed muuta, seda rohkem mitmekesisust, uusi lugusid ja uusi viise asju teha.

Mary: Seda kasulikumad need tööriistad on. Just täpselt. Väga lahe. Minu meelest me jõudsime siin tõesti väga paljust rääkida. Saan jagada ka partnerlinki, mis teeb selle kättesaadavaks: MaryBarbera.com/blubs. B-L-U-B-S. Lahe ja teistmoodi nimi. Nii et saate järele vaadata Speech Blubsi ja Reading Blubsi. Need on sama tellimusega, vaid mõne dollari eest kuus. Saab võtta aastatellimuse või kuupõhise. Ja saate kasutada tasuta prooviperioodi, mis on alati hea mõte, et asja lihtsalt katsetada, sest see ei pruugi igale lapsele sobida.

Mitja: Meie rakenduses on üks asi, mis on enne tasumüüri täiesti tasuta, nii-öelda kõigile kättesaadav. Ja see on sõeltest. Sisestad lihtsalt oma lapse andmed ja sünnikuupäeva ning saad ülevaate kõigist arenguetappidest – ja mitte ainult kõne, keele ja lugemise, vaid ka pragmaatika, mängu ja kuulmise kohta. Kõik need verstapostid. Heal kuul hindame me minu teada umbes 150 000 last iga kuu. Ja praeguses olukorras üle terve maailma on nii, et kui sul on kaheaastane laps, pead sa logopeedi vastuvõttu ja lapse hindamist päris kaua ootama ja...

Suurepärane alternatiiv, kuni ootad logopeedi vastuvõttu

Mary: Ja samuti ootad arengupediaatrit, ootad ravi algust. Aga ei, sul on täiesti õigus. Üks meie liikmetest liitus minu väikelaste kursusega – tema laps oli 20 kuu vanune, diagnoosita, igasuguse ravita. Ta elas Ühendkuningriigis ja ütles, et logopeedi järjekord oli 18 kuud. See oli kõigest logopeedilise hindamise järjekord! Need ootejärjekorrad on kohutavad ja just seetõttu kirjutan ma oma teist raamatut Turn Autism Around. See on tõeline tegevusjuhis vanematele ajaks, mil nad ootavad kas diagnoosi või ravi, sest nagu me mõlemad teame ja usume, suudavad vanemad muuta absoluutselt kõike. Nii et teie äpi sarnaste rakenduste kasutamine ja juurde õppimine – ning kui te olete spetsialist ja meid kuulate, siis andke vanematele teadmisi ja julgustust juurde.

Mary: Ja see, kui sul on tõepoolest vahendid lapse kaasamiseks, on lihtsalt suurepärane asi. Nii et selle tasuta sõeltesti, tasuta prooviperioodi ja tellimuse leiate aadressilt MaryBarbera.com/blubs. Saate vaadata ka saate märkmeid, kus on kirjas kõik viidatud allikad. Mulle meeldib lõpetada saated mõttega, et üks minu podcasti eesmärke on aidata vanematel ja spetsialistidel tunda vähem stressi ja elada õnnelikumat elu. Nelja poja isana, rakenduste loojana ja abikaasana – kas sul on soovitusi enesehoolduseks või stressi maandamiseks, mida teed kas iga päev või siis, kui sul on mahti pinget maha võtta?

Mitja: Jah. Praegu on olnud just kolm üsna pingelist päeva. Ma ei olnud umbes kolm päeva kodunt välja saanud. Tavaliselt lähen liikumispiirangute ajal lihtsalt lastega loodusesse – mitte ihuüksi, vaid tavaliselt just koos lastega. Jah, stress on suur teema. Arvan, et peame lihtsalt vähem ekraane vaatama ja rohkem looduses olema. Ja kui me seda teeme – mitte ekraane täielikult kaotades, vaid lihtsalt piirates, täpselt nagu me peame piirama seda, mitu korda me külmkapi vahet käime –, tead, kõik on tasakaalus. Jah, kõik taandub tasakaalule.

Mary: Täpselt, jaa, jaa. Mulle väga meeldib mõte loodusesse minemisest. Ja tean, et minu puhul vähendab see samuti stressi. Nii et suur aitäh sulle, Mitja! Oli suur rõõm sind paremini tundma õppida. Ootan põnevusega teie kasvu jälgimist ja võimalust olla osa sellest tõelisest püüdlusest aidata kõneprobleemidega ja autismiga lapsi ning kõiki, kellel on rääkimisega raskusi. Suur aitäh sulle tänase aja eest ja kõike head!

Mitja: Aitäh.