Ekraaniaeg: põhjalik teejuht

Tere tulemast meie põhjalike teejuhiste sarja, mis koondab blogiautoreid ühe olulise teema ümber, mida meie blogis süvitsi uuritakse. Selle teejuhi teemaks on küsimus, kas ekraaniaeg on väikelastele kasulik.

Selles artiklis

• Ekraaniaja eri tüübid
• • 1. Ameerika Pediaatriaakadeemia (AAP)
  • • Sea selged piirid
  • 2. Ameerika Kõne-, Keele- ja Kuulmisliit (ASHA)
  • 3. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO)
  • Meedia ja lapsed
  • Väikesed lapsed ja ekraanid COVID-19 ajal – veebitöötuba
  • • Kui palju lapsed ekraanilt meelde jätavad?

Speech Blubs saab igal nädalal küsimusi vanematelt ja logopeedidelt, kes muretsevad selle pärast, kas lapsed peaksid ekraane „hariduslikel” eesmärkidel kasutama. Muud sagedased küsimused laste ekraaniaja kohta on näiteks: mis vanuses võivad lapsed ekraane kasutama hakata, kui palju on liiga palju, millised programmid on minu lapsele parimad ja kas teleri vaatamine pidurdab lapse kõne arengut? Need küsimused on keerulised ning hõlmavad pärilikke ja vanusespetsiifilisi muresid, sotsiaal-majanduslikke tegureid ja isegi küsimust, mida „hariduslik” tegelikult tähendab. Lisaks ei ole arvamused kaugeltki ühesed: teema varieerub kultuuriti, puudutab erinevaid väärtushinnanguid ja hõlmab pidevalt muutuvaid arusaamu sellest, mis on tervislik.

See postitus on osa käimasolevast arutelust ekraaniaja ja laste teemal ning toetub meie veebisaidi varasematele artiklitele ja hiljutistele veebiseminaridele, sealhulgas TEDx-i esinemisele „Media and Children” ning veebitöötoale „Young Children and Screens during COVID-19”, kus osales neli USA juhtivat arvamusliidrit.

Kaasasime need veebiseminarid ja eksperdid, kuna need on aluseks selle valdkonna kolme tuntuima organisatsiooni seisukohtadele ja soovitustele: Ameerika Pediaatriaakadeemia (AAP), Ameerika Kõne-, Keele- ja Kuulmisliit (ASHA) ning Maailma Terviseorganisatsioon (WHO).

Neljas organisatsioon, CPLOL, on Euroopa Liidu Logopeedide Alaline Seoskomitee. Lühend CPLOL tuleneb tegelikult prantsuskeelsest nimest Comité Permanent de Liaison des Orthophonistes/Logopèdes de l'Union Européenne. Praegu kogume alles teavet nende soovituste kohta ja kaardistame andmeid teiste ülemaailmsete organisatsioonide kohta.

Digimeedia vääritimõistmine

Kuigi selle postituse eesmärk on arutelu suunata ja anda lapsevanematele värskeimat teavet ekraaniaja kohta teadlike otsuste tegemiseks, nõustub enamik eksperte, et ekraanid ei ole iseenesest halvad – parandamist vajab see, kuidas me neid kasutame.

Ekraaniaja eri tüübid

Uurimise alustuseks vaatame, kuidas ekraaniaega tavaliselt jaotatakse:

Jaotatud sisu tüübi järgi

1. Meelelahutus – see on levinuim tüüp ning hõlmab teleri vaatamist ja videomängude mängimist

2. Hariduslik:

• Kaugõpe – see võib hõlmata videokohtumisi ja veebikursusi
• Õpperakendused – kõik rakendused, mille eesmärk on õpetada mõnda kindlat ülesannet või oskust
• Meisterdamist soodustavad rakendused – võivad hõlmata „tee ise” (DIY), juhend- ja ehitusvideoid ning -rakendusi, samuti kunsti ja muusikat õpetavaid äppe.

3. Videovestlused – hõlmab WhatsAppi, Skype'i, Zoomi, Webexit ja Viberit

4. Sotsiaalmeedia – hõlmab Facebooki, Instagrami, Snapchati, Tinderit, Bumble'it, TikToki, Twitterit

Jaotatud sisu kasutamise viisi järgi

1. Passiivne – lihtsalt teleri või muusikavideote vaatamine

2. Aktiivne – võib hõlmata mängimist, veebis surfamist, joogatundide jälgimist jne.

• Keskendub aktiivsele kaasatusele (vastastikune suhtlus rakenduse ja kasutaja vahel)
• Ühiskasutus (veebis koos sõprade ja/või perega)

3. Loominguline – võib olla ühislooming või ühe looja töö, kuid keskendub oskuste arendamisele ja millegi sellise loomisele, mida saab jagada või esitada. Oluline on nii esitatava sisu väärtus kui ka tarkvara kvaliteet ja oskuste omandamine.

4. Suhtluspõhine – e-õpe, WhatsApp, Instagram, Facebook jne.

**Pane tähele, et ka see jaotus on kombinatsioon erinevatest liigitustest, mis võivad veidi erineda. Peamine on hakata märkama võimalusi, et mõista arutelu ulatust.

Speech Blubs: aktiivne hariduslik rakendus sinule ja sinu pisipõnnile

VÄGA OLULINE: KÕIK eksperdid nõustuvad, et aktiivne, kaasatud ja lapsega koos vaatav lapsevanem on lastele parim viis ekraanide kasutamiseks.

Nii, nüüd kui see on südamelt ära öeldud, kuulame, mida ekspertorganisatsioonidel ekraaniaja kohta öelda on.

SUURE KOLMIKU ekraaniaja soovitused!

Siin on teemad ja suunised, mida arvestada lastele soovitatava ekraaniaja määramisel. „SUUR KOLMIK” koosneb AAP-st, ASHA-st ja WHO-st.

1. Ameerika Pediaatriaakadeemia (AAP)

Uusimad suunised soovitavad vanematel seada piirid sellele, millal, kus ja kui kaua lapsed ekraane kasutada võivad, kuid tunnistavad, et elektroonilisel meedial on lisaks riskidele ka omad eelised.

Akadeemia jäi kindlaks soovitusele hoida alla 18–24 kuu vanused lapsed ekraanidest eemal, tehes ühe erandi: videovestlused. Arstide sõnul aitab kaugel elavate pereliikmetega suhtlemine selliste programmide nagu Skype ja FaceTime kaudu suhteid luua ja hoida. Siiski leiavad nad endiselt, et napib tõendeid selle kohta, et imikud suudaksid telerivaatamist, rakenduste kasutamist või muid veebitegevusi mõista või neist kasu saada. Dr Dimitri Christakis ja dr John Hutton (vt allpool) selgitavad, et nende uuringud näitavad väga vähe füsioloogilisi tõendeid võimaliku kasu kohta.

Kui vanemad soovivad 18–24 kuu vanustele lastele saateid ja rakendusi tutvustada, on oluline, et nad mängiksid ja suhtleksid lapsega samal ajal. Telefonid, tahvelarvutid ja muud seadmed ei tohiks mingil juhul asendada vanemlikku suhtlust ega muutuda „tasuta” lapsehoidjaks. Kahe kuni viie aasta vanustele lastele soovitab akadeemia ekraaniaega kuni üks tund päevas, kutsudes vanemaid üles protsessis ise osalema ja valima ainult kvaliteetset sisu sellistelt pakkujatelt nagu PBS Kids ja Sesame Workshop.

Sea selged piirid

Suunised soovitavad suuremate lastega peredel seada meediakasutusele kindlad piirid päevarütmis, mis peaks sisaldama vähemalt ühe tunni kehalist aktiivsust, piisavalt und (sõltuvalt vanusest 8–12 tundi) ja kvaliteetset pereringis veedetud aega. Sellised piirangud aitavad ennetada rasvumist, unevaegust ja õpiraskusi, võimaldades lastel samal ajal suhelda veebis sõprade ja perega ning avardada oma maailmapilti.

Akadeemia soovitab vanematel lisaks:

• Keelata seadmed ja telerid tund enne magamaminekut ning ööseks magamistubades. Valgus ja müra võivad und häirida.
• Vältida meelelahutusmeedia kasutamist kodutööde tegemise ajal. On tõestatud, et selline rööprähklemine segab õppimist.
• Määrata meediavabad kohad ja ajad (nt õhtusöögi aeg) kõigile pereliikmetele, sealhulgas täiskasvanutele.
• Hoida endiselt silma peal sellel, mida lapsed vaatavad, ning rääkida nendega küberkiusamisest, sobimatute piltide saatmisest (sekstimisest) ja muudest ohtudest.

2. Ameerika Kõne-, Keele- ja Kuulmisliit (ASHA)

ASHA teatab, et „vanematel on endiselt keeruline lastele sobivaid piire seada – asi pole tingimata nii lihtne kui pelgalt mitte üle 30 minuti päevas”.

„Proovi jagada peredega neid tehnikateemalisi põhimõtteid, et aidata neil uue kooliaasta alguses ekraaniaja tasakaal leida:

1. Koostage plaan – ja pidage sellest kinni. Kui te pole veel peres tehnikakasutuse reegleid paika pannud, on kooliaasta algus selleks suurepärane aeg. Mitmed usaldusväärsed organisatsioonid, sealhulgas American Academy of Pediatrics ja Common Sense Media, pakuvad selle lihtsustamiseks valmispõhju. Isegi kui teil on plaan juba olemas, võtke aega see üle vaadata ja arutage – koos lastega –, kas reeglid vajavad uuendamist. Mis toimib ja mis mitte? Kas lapsed on piisavalt vanad uute või teistsuguste privileegide jaoks? Et ekraaniaja plaanid oleksid tõhusad, peavad need ajaga kaasas käima.
2. Keskenduge kvaliteedile. Kuigi kvantiteet – näiteks päeva või nädala ajalimiidid – sobib endiselt paljudele peredele, ei ole kogu ekraaniaeg ühesugune. Nagu enamik eksperte tänapäeval rõhutab, ei ole 30 minutit millegi loomist (kunst, jutud, programmeerimine) sama mis 30 minutit passiivset YouTube'i videote vaatamist. Eelistage esimest – ja kaaluge pikema aja lubamist, kui seda aega kasutatakse sisukalt.
3. Muutke õhtusöögiaeg pühaks. Vana, kuid kuldne reegel: õhtusöögiaeg peaks olema võrguvaba aeg. Olgu vestlus lauas kõige tähtsamal kohal. Lisaks laste suhtlemisoskuse, kõne, keele ja sotsiaalsete oskuste arendamisele ning võrratule võimalusele perena lähedust luua seostatakse regulaarseid pereõhtusööke paljude muude hüvedega. Tehnoloogia hajutab peaaegu alati tähelepanu – seega ei mingeid sõnumitele ega meilidele vastamisi ega guugeldamist. Need 30 minutit suudavad kõik ilma hakkama saada.
4. Hoidke ekraanid magamaminekuajast eemal. Veel üks klassikaline, kuid tihti eiratud soovitus. Organisatsiooni Common Sense Media hiljutine uuring näitas, et 68% teismelistest – ja 74% vanematest – võtab nutiseadme voodisse kaasa. See mitte ainult ei võta aega ära kasulikelt une-eelsetelt tegevustelt, nagu igapäevane lugemine, vaid võib häirida ka täisväärtuslikku und, mis on vajalik nii füüsilise ja vaimse tervise kui ka kooliedu jaoks.
5. Piirake ekraane kodutööde ajal. See muutub laste kasvades kahtlemata keerulisemaks, sest ülesanded nõuavad veebist info otsimist. Püüdke hoida tehnoloogiakasutus võimalikult minimaalsena ja lubada seda vaid kodutööde abivahendina. Kodutööde tegemise ajal ärge lubage samal ajal sotsiaalmeedias olla ega sõnumeid saata.
6. Lööge ise kaasa. Muutke tehnikakasutus ühiseks tegevuseks. Vaadake, kuidas teie lapsed mängivad Fortnite'i, või vaadake nende lemmikjuutuuberite videoid koos nendega. Esitage küsimusi. Näidake – või veel parem, tundke – siirast huvi. See mitte ainult ei hoia suhtluskanaleid avatuna ega loo võimalust vestlemiseks ja lähedustundeks, vaid võib leevendada ka vanemate muret lapse veebiaja pärast – st asi ei pruugi olla nii hull, kui arvate. Samuti aitab see varakult märgata problemaatilist sisu.
7. Viige vestlus uuele tasemele. Mõelge kaugemale piirangutest, reeglitest ja keeldudest. Loomulikult on ka neil oma koht, kuid innustage lapsi mõtlema kriitiliselt ja iseseisvalt selle üle, kuidas nad tehnoloogiat kasutavad (riskid ja kasud). Aidake neil väärtustada ekraanivaba aega – nii tegevusi kui ka suhteid –, seades inimesed seadmetest ettepoole.

Vanemad ei saa kõike kontrollida, eriti kui lapsed saavad vanemaks. Rääkige oma ootustest hea digikodanikuna käitumise kohta ja oma pere väärtustest, et lapsed võtaksid need kaasa sõprade poole, koolibussi ja laia maailma minnes. Andke neile tööriistad heade otsuste tegemiseks.”

3. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO)

Uute WHO suuniste kohaselt, mille eesmärk on laste ekraaniaega piirata, peaksid 2–5-aastased lapsed veetma ekraani taga maksimaalselt 60 minutit päevas (ja mida vähem, seda parem). Alla 2-aastased lapsed ei tohiks organisatsiooni sõnul üldse ekraanidega aega veeta. Ideaalis peaks kogu ekraaniaeg mööduma koos kaasatud täiskasvanuga. See soovitus on otseselt seotud WHO andmetega laste laialdase ülekaalulisuse ning vähese igapäevase liikumise kohta.

Huvitav fakt: need suunised on viimase viie aasta jooksul korduvalt muutunud. See näitab, et sel teemal koguneb üha rohkem teadusuuringuid, mille tulemused peegeldavad kahte peamist seisukohta: esiteks on ekraanid tulnud selleks, et jääda, ning need on väikelaste elu lahutamatu osa; teiseks areneb sisu pidevalt ja väärib põhjalikumat analüüsi. Ka „suure kolmiku“ arvamused on mõnevõrra muutunud ning hoiame nende soovitustel ka edaspidi silma peal.

Vaatame nüüd kahte veebiseminari, mida juhtis sama ekspert.

KAKS põnevat veebiseminari ekraaniajast

Dr Dimitri A. Christakis on Seattle'i Lastehaigla Uurimisinstituudi lapse tervise, käitumise ja arengu keskuse direktor, teadusartiklite ja raamatute autor ning hinnatud ekspert kanalites CNN, NPR, Today, CBS News, ABC News ja NBC News, kes astus hiljuti üles ka TEDx-i kõnelejana.

Media and Children

https://www.youtube.com/watch?time_continue=421&v=BoT7qH_uVNo&feature=emb_logo

Viis olulist järeldust sellest veebiseminarist keskenduvad peamiselt passiivsele ekraanikasutusele ja toovad välja, et:

1. Lapse aju kolmekordistub oma kasvult esimese kahe eluaasta jooksul!
2. Pikaajaline kokkupuude kiiresti vahelduvate piltidega aju arengu kriitilisel perioodil harjutab meelt ootama väga suurt stimulatsiooni, mis toob hilisemas elus kaasa tähelepanuhäireid.
3. Iga enne kolmandat eluaastat vaadatud teleritund suurendab tähelepanuprobleemide riski umbes 10%. Seega on lapsel, kes vaatab telerit kaks tundi päevas, 20% suurem tõenäosus tähelepanuprobleemide tekkeks kui lapsel, kes telerit ei vaata.
4. Kognitiivne stimulatsioon (kui vanem loeb lapsele ette või laulab talle) hoopis vähendab tähelepanuprobleemide tekkimise tõenäosust hilisemas elus.
5. Hariv sisu ei tekita tähelepanuprobleemide ohtu, samas kui meelelahutuslik sisu suurendab riski 60% ja vägivaldne sisu 110%.

Young Children and Screens during COVID-19 - Virtual Workshop

Pandeemia ajal juhtis dr Christakis ka hilisemat veebiseminari teemal „Young Children and Screens during COVID-19 - Virtual Workshop“, kus osales veel kolm laste ja nende arengu eksperti: John S. Hutton, Brandon T. McDaniel ja Ellen Wartella.

https://www.youtube.com/watch?v=t4ib95CxzD8

• Dimitri A. Christakis
• John S. Hutton
• Brandon T. McDaniel
• Ellen Wartella

Siin on mõned olulised tsitaadid neilt neljalt eksperdilt. Pane tähele, kui erinevalt suhtuvad nad ekraanikasutuse tõhususse.

Dr Christakis ekraaniajast: 

Kui palju (meelelahutuslikku) ekraaniaega peaksime lubama ja kas praegusel perioodil tuleks teha erandeid?

„Ameerika Pediaatriaakadeemia soovitused vanusele 18 kuud kuni 5 aastat näevad ette 1–2 tundi (tasub märkida, et tema oli üks neist, kes aitas AAP-l need suunised koostada).“

Dr Hutton ekraaniajast:

1. Kus ekraan asub (ligipääsetavus)?
2. Kui palju ekraani kasutatakse (minutid päevas ja lapse vanus)?
3. Mis laadi sisu vaadatakse?
4. Kas ekraani vaadatakse koos (vanemad ja laps kasutavad seda üheskoos)?

„On palju tõendeid selle kohta, et alla 2-aastased lapsed õpivad ekraanidelt kindlasti palju vähem, kui üldse midagi. Suur osa sellest uuringust puudutas televisiooni, mis on väga passiivne.“

„Interaktiivsema meedia puhul võivad ilmneda teatud erinevused. Tundub, et alla 2-aastastel on tõesti piirangud selles osas, mida nad ekraanidelt suudavad omandada.“

„Ekraani sisu peaks olema lihtne, aeglaselt kulgev ja rahulik. Õppimine toimib kõige paremini sotsiaalses kontekstis, kus inimesed omavahel suhtlevad. Huvitaval kombel kohanduvad vanema ja lapse ajulained ühele sagedusele, kui nad tegelevad üheskoos lugemisega.“

„Veel ei ole selge, kui hästi kanduvad ekraanilt õpitud oskused pärismaailma. Peamine peaks olema see, et ekraanil nähtut katsetatakse ja harjutatakse päriselus, et arendada neid oskusi parimal võimalikul viisil.“

Dr McDaniel ekraaniajast:

• Lapsed vajavad vastuvõtlikku ja reageerivat vanemat
• Vanema telefoni-/tehnoloogiakasutus mõjutab tõenäoliselt kõiki tundlikkuse ja kohalolu aspekte
• Koostage pere meediaplaan
• Leidke aega segamatuks perega koosolemiseks
• Määrake tehnoloogiavabad ajad ja ruumid
• Rääkige omavahel tehnoloogiakasutuse ootustest
• Suhtlemisel looge ja hoidke silmsidet
• Pea meeles, et oled inimene (mitte üliinimene).
• Ära tunne end halvasti, kui püüad ekraanikasutust piirata.

Kuidas saaksin luua oma lastega neid kvaliteetseid, täielikult pühendunud hetki, kus ma ei tegele mitme asjaga korraga ega reageeri viivitusega?

Ta soovitab „luua mingisuguse plaani, et võidelda kiusatusega laps lihtsalt teleri ette pista. Väga väikesed lapsed vajavad vanematelt palju suhtlust ja tähelepanu, mis teeb olukorra keeruliseks. NÕUANNE: tee oma tööpäeva jooksul palju väikseid pause.“

Dr Wartella ekraaniajast:

• Lapse eripärad. „Kõige tõhusamalt arenevad lapsed siis, kui nende kõrval on hooliv täiskasvanu ja nad saavad suhelda huvitavate objektidega või uurida põnevat maailma enda ümber... arendav meedia on suurepärane abivahend, kui sellega kaasneb selge vanemlik järelevalve. Meedia kasutamise viis sõltub lapsest, kes seda kasutab.“
• Sisu. „Millise sisuga laps tegeleb? Kas see on eakohane? Kas sisu sobib teie pere väärtustega? Kas seal on midagi, mis võiks avaldada negatiivset mõju jne. Ta soovitab teha vahet harival ja mitteharival sisul.“
• Kontekst – „Olukord, kus täiskasvanu tegeleb lapsega või vaatab meediat koos lapsega: sa räägid oma lapsega ja osutad asjadele, mida soovid, et ta märkaks.“

Kui palju lapsed ekraanilt meelde jätavad?

„... neid nimetatakse ülekandeülesanneteks. Viimastel aastatel on tehtud mõningaid uuringuid ja teame, et kui näidata videot lapsest, kes üritab midagi ekraanilt leida, kuid see pole interaktiivne ja laps ei pea ise midagi tegema, siis ülekannet pärisellu ei toimu. See kõik on veel esialgne. Me ei tea piisavalt sellest, mis on interaktiivsus ja milline interaktiivsus võimaldab neil ekraanil nähtut reaalsesse keskkonda üle kanda.“

Kuidas saavad vanemad kindlaks teha, kas üksikud rakendused on harivad ja kas äpp teeb tõesti seda, mida lubab?

„Siin on asjad, mida hariva sisu hindamisel jälgida:

1. Kas tempo on rahulikum?
2. Kas äpi sisu suunab last tegutsema ka väljaspool ekraani?
3. Mõtle, kas sisu mõjub rahustavalt?
4. Vaata, kas materjal haakub sellega, mis sinu lapsele huvi pakub?
5. Kas see suunab last läbimõeldult ekraanist kaugemale vaatama, kas see haakub väärtustega, mida sa vanemana oluliseks pead, ja kas sellel on lapsele rahustav toime?

Teine võimalus veenduda on küsida oma sõpradelt.“

Dr Wartella soovitas ideede ja asjakohase sisu leidmiseks tutvuda ka veebilehega Common Sense Media.

Veebiseminari kõige olulisem järeldus: arvamused ekraaniaja kohta on küll mõnevõrra erinevad, kuid kõik nõustusid, et see peaks olema hariv, vanema juhitud ja aktiivselt jälgitud ning et passiivset ekraaniaega tuleks alla 2-aastastel lastel vältida.

Meie logopeedid laste ekraaniajast

Ühes teises minu kirjutatud blogipostituses pealkirjaga „Nutikas ekraaniaeg – kas see on väikelastele mõistlik?“ arutletakse ekraaniajaga seotud üldiste küsimuste üle, tuuakse välja kolme suure organisatsiooni (ASHA, AAP ja WHO) soovitused, esitatakse ekraaniaja tabel vanuste kaupa ning jagatakse viit nõuannet, kuidas lapse kõne arendamisega kodus tegeleda.

Oma blogiloos „Lapsed ja ekraanid: ekraaniaeg võib olla ühine aeg“ selgitab logopeed El Robertson, kuidas valida lapsele ekraanitegevusi. Ta soovitab vanematel laste ekraaniajas aktiivselt osaleda, valida alati hariv sisu ning mis kõige tähtsam – teha lapsega kordamööda tegevusi ja kasutada ekraaniaega vestluse algatamiseks.

Logopeed Natalie Barnes arutleb digisõltuvuse ohtude ja põhjuste üle ning selgitab oma artiklis „Nutikas ekraaniaeg suurepäraste kõneoskuste heaks“, kuidas Speech Blubs selle probleemiga tegeleb. Rõhutamaks, kui väga me lastest hoolime, toob postitus taas välja Ameerika Pediaatriaakadeemia ja Maailma Terviseorganisatsiooni soovitused ning püüab vaadata teemat terve mõistuse seisukohast.

Tasub märkida, et see artikkel ei käsitle sotsiaalmeedia mõju, sest leiame, et see teema on siia mahutamiseks liiga lai.

Kuidas on ÕIGE talitada?

Kokkuvõtteks leiavad eksperdid, et:

1. Aktiivne ekraaniaeg on MÄRGATAVALT parem kui passiivne ekraaniaeg.
2. Vanema suunatud ja toetatud ning koos vaadatud ekraaniaeg on MÄRGATAVALT parem kui lapse üksi jätmine järelevalveta mistahes sisu seltsi.
3. Tehnoloogiavabade aegade ja tsoonide seadmine kodus on MÄRGATAVALT parem kui plaanitu ja suvaline ekraanikasutus.
4. KÕIK eksperdid kinnitavad, et mitte MINGIL JUHUL ei tohiks lubada lapsel ekraane kasutada uneajal ega söögilauas.
5. Samuti rõhutavad nad, et on MÄRGATAVALT parem valida sobiv koht, sobiv ekraaniaja pikkus (lähtudes „suure kolmiku“ soovitustest) ja sisu, mis sobib kõige paremini just sinu perele.

Hoia end kursis ka „suure kolmiku“ värskete soovitustega, sest uusi uuringuid avaldatakse pidevalt.

Speech Blubs pakub harivat sisu, mis on tõestatult aidanud lastel rääkima õppida. Proovi ja veendu ise!