Kas ma peaksin oma lapsi ära ostma?: Laste premeerimise tagamaad

Selles artiklis

• Katse
• Premeeri lapsi asjade eest, mida nad ise teha ei taha
• Preemiad peaksid põhinema pingutusel, mitte tulemusel
• Preemiad loevad
• Lapsel peab olema valikuvõimalus

Inimesena, kes selle teema peale palju mõtleb, küsivad vanemad – eriti erivajadustega väikelaste vanemad – minult tihti: „Kas vanemad peaksid oma lapsi ära ostma?“ Vastus on: teatud juhtudel jah. Laste premeerimine on õigesti rakendatuna tegelikult äärmiselt oluline vahend uute oskuste arendamiseks. Ja lastele meeldivad preemiad! Kuidas on preemiad saanud endale siis nii halva maine?

„Emmel on 1 tund aega tähtis kõne, eks? Sa võid oma iPadiga mängida, kui sa toast eemale hoiad, oleme kokku leppinud?“

Katse

See sai alguse 1917. aastal, kui professor Edward Deci tegi katse Stanfordi ülikooli tudengitega. Ta palus 24 üliõpilasel lahendada 13 minutiga pusle.

Esimesel päeval lahendas ta pusle nende eest ära, kui nad ise valmis ei saanud – tekitades neis sisemise motivaatori, et nad ei tahtnud, et keegi teine nende eest asja ära teeb. Teisel päeval maksis ta pooltele neist iga lahendatud pusle eest ühe dollari. See päev näitas, et tasustatud tudengid pingutasid rohkem ja lahendasid rohkem puslesid. Kolmandal päeval ei maksnud ta enam kellelegi. Seekord avastas ta, et need, kellele teisel päeval maksti, ei pingutanud kolmandal päeval enam nii palju.

Nii järeldas ta, et väline motivatsioon (raha) pärssis sisemist motivatsiooni.

Hiljem ei leidnud teadlased tegelikult statistiliselt olulist erinevust 2. ja 3. päeva pingutuse vahel. Lisaks avastasid teadlased, et tudengitele juba meeldis seda mängu mängida – neil oli sisemine motivatsioon juba olemas –, mistõttu olid preemiad üleliigsed. Miks peaksidki premeerima lapsi, kui tegevus neile niigi meeldib?

Premeeri lapsi asjade eest, mida nad ise teha ei taha

Seega on siin reegel nr 1 preemiate õigeks kasutamiseks: premeeri lapsi asjade eest, mida nad ise loomupäraselt teha ei taha – näiteks halbadest harjumustest lahtisaamise või uute kujundamise eest.

Preemiate tõhusust halbade harjumuste murdmisel on uuritud korduvalt – alates rasedate naiste suitsetamisest loobumisest kuni uute harjumuste, näiteks treenimise, kujundamiseni. Kui lapsel puudub teatud käitumiseks sisemine motivatsioon, on preemiad väga olulised.

Preemiad peaksid põhinema pingutusel, mitte tulemusel

Reegel nr 2: preemiate pakkumine peaks põhinema pingutusel, mitte tulemusel. Näiteks õpilast, kes saab koolis pidevalt kahtesid või kolmi, tõenäoliselt viie saamise eest pakutav preemia ei motiveeri – see ei pruugi olla realistlik. Kuid kui preemia on seotud 30 minutit kauem õppimisega, saab see õpilane arendada õpioskusi ja seeläbi oma hindeid parandada. Kui laps on selle oskuse omandanud, tuleks selle premeerimine lõpetada ja liikuda edasi teise oskuse juurde, mis vajab lisatõuget.

Preemiad loevad

Reegel nr 3 on see, et preemia ise loeb. Kujuta ette, et su ülemus teatab, et pead sel nädalal tegema 30 ületundi, kuid reedel kingib ta kõigile graveeritud pastaka. Preemial peab olema väärtus, et see väärtust tooks. Kui tegemist on lisatasu või samaväärse vaba ajaga, on see kasulik preemia; pastapliiats aga tõenäoliselt ei motiveeri.

Lapsel peab olema valikuvõimalus

Ja lõpuks reegel nr 4 – mis on ilmselt kõige olulisem reegel. Protsessi osaks peab olema autonoomia. Lapsel peab olema valikuvõimalus. Tal peab olema sõnaõigus selle osas, mille kallal ja kuidas ta töötab, või isegi selles, milline on tema preemia.

Seega, kui su laps saab koolis kehvi hindeid ja sa tahad motiveerida teda koolis rohkem pingutama, lase tal endal otsustada, kui kaua ja mitu päeva ta rohkem vaeva näeb, ning mida ta saab, kui ta oma eesmärgid täidab. Ilma autonoomiata muudame preemiatel põhineva oskuste arendamise pelgalt tehinguliseks – pigem äraostmiseks – ja see ei tule meie lastele tõenäoliselt kasuks.

Pea meeles, et preemiaideid lastele leidub kõikjal. Me ostame endale kingitusi, lubame endale vabu õhtuid või muid hüvesid selle eest, et pingutame asjade nimel, mida me pigem ei teeks. Me kasutame välist motivatsiooni selleks, et arendada oskust või harjumust – kui seda oskust harjutatakse, tekib meil sisemine motivatsioon saada paremaks või harjutada rohkem ka ilma välise motivatsioonita.

Nii et pered, julgelt kasutage preemiasüsteemi. Keskendu lihtsalt heale käitumisele, toeta oskuste arendamist lapse autonoomia kaudu ning muuda seda, kuidas stiimuleid sõnastad.

„Järgmise tunni jooksul, kui emmel on kõne, võid sa kas mängida matemaatikamängu või lugeda raamatut. Kui sa seda teed, luban sul valida, mida me õhtusöögiks teeme.“