Kaheaastase jonn – kas see on tõesti nii kohutav?
Püüdsin meeleheitlikult temaga rääkida. Näitasin talle asju, aga ta lükkas kõik lihtsalt eemale. Mu nägu hakkas õhetama, kui üritasin riideosakonna lähedal leida tühja vahekäiku, et tema kisa teiste eest varjata...
Püüdsin meeleheitlikult temaga rääkida. Näitasin talle asju, aga ta lükkas kõik lihtsalt eemale. Mu nägu hakkas õhetama, kui üritasin riideosakonna lähedal leida tühja vahekäiku, et tema kisa teiste eest varjata. Kuid pääsu polnud ja ma olin ka ise peaaegu nutma puhkemas. Kuidas lõpetada oma 2-aastase jonnihoog keset poodi? Mul olid ideed täiesti otsas.
Selles artiklis
- Mis on kahese jonn ehk „kohutavad kahesed“?
- Kui kaua see kestab?
- Kuidas kaheaastase jonniga toime tulla
- Kuidas peatada 2-aastase jonnihoog?
- Tavalised jonnihood vs. trots ja murettekitav käitumine
Mis on kahese jonn ehk „kohutavad kahesed“?
Olin jõudnud lapsepõlve kindlasse arenguetappi, mida sageli kutsutakse „kohutavateks kahesteks“.
See on faas, millest paljud emad räägivad ja teineteisele mõistvalt otsa vaadates ohkavad: „Küll ma neid aegu mäletan“.
Umbes 2-aastaselt hakkab sinu väikelaps püüdlema suurema iseseisvuse poole. Tal tekivad oma arvamused ja meeldimatused. Ta on tohutul arenguhüppel. Ja see on aeg, mil ta võib kergesti pettuda, kui tema soovidest või vajadustest aru ei saada. Seda eelkõige vähese kõneoskuse, peenmotoorika ning ootamisoskuse puudumise tõttu.
See võib olla vanematele raske periood, kuid ma kinnitan, et sa pole üksi.
Mõned asjad, mida märkad, on nutt täiesti tühjast kohast. Vastu hakkamine asjades, milles varem probleeme polnud, ning soov teha kõike ainult omadel tingimustel. Mõnikord tähendab see ka seda, et üleminekud võtavad kauem aega. Näiteks siis, kui mänguaeg või tegevus saab läbi.
Kui kaua see kestab?
Sellel jonnifaasil ei ole kindlat algus- ega lõpp-punkti. See algab umbes 2. eluaasta alguses ja võib kesta kuni 3. eluaasta alguseni.
Minu kogemuse põhjal on iga laps olnud erinev. Mu pojal algas see 2. eluaasta alguses, samas kui tütardel pigem 2. eluaasta lõpus ja kestis 3. eluaastasse. Ja minu tütre jonniga kaasnes parajalt ninakust.
Minu jaoks oli olulisem küsimus, kui kaua need pursked kestavad, kuidas muuta need harvemaks ja kuidas nendega toime tulla.
Kuidas kaheaastase jonniga toime tulla

Kui jõuad kahese jonnini, võid märgata rohkem päevi, mil lapsel on kõige kohta oma kindel arvamus. Olgu selleks tema riided, toit või mänguasjad.
Esiteks mõista, et lapse vastuhakuhood kestavad lühikest aega. Jonnihood võivad kesta 5–20 minutit. Need pursked võivad tulla igapäevaelus vägagi ebasobival hetkel. Kuid tavalise jonnihoo ja emotsionaalse kokkuvarisemise vahel on teatud erinevused.
Kui sellised hetked saabuvad, anna endast parim, et lapse peale mitte karjuda ega teda karistada. Püüa kõigepealt mõista tema pettumust. Ja hinga sügavalt sisse. Ma kordan: hinga sügavalt sisse. Sa pead püüdma jääda rahulikuks.
Lapsed on veel liiga väikesed, et oma emotsioonide ja pettumustega ise toime tulla. Seega peame meie, lapsevanemad, aitama neil oma tundeid läbi elada.
Kergem öelda kui teha. Ma tean täpselt, mida sa mõtled: „Aidata tundeid läbi elada?“ Mina olin keset toidupoodi ja üritasin sisseoste teha, samal ajal kui mu pojal oli täielik kokkuvarisemine.
Kuid mõtle sellele näitele. Isegi täiskasvanuna on hetki, kus püüame leida õigeid sõnu ja ärritume, kui see kuidagi ei õnnestu.
Esita lapsele küsimusi, et näha, kas suudad teda rahustada sellega, et mõistad teda.
Paku lohutuseks mänguasju või asju, mis võiksid talle huvi pakkuda. Kuid kui jonn on seotud näiteks maiustuse või mänguasjaga, mida sa ei soovi talle anda, jää endale kindlaks.
Ära anna asja talle kahetsedes kätte. Sinu reegel on sinu reegel. Kui annad järele, võid kinnistada kindla mustri: „Kui ma nutan ja karjun, kui ma ei saa seda, mida tahan, siis see töötabki.“
Kui oled avalikus kohas, nagu olin mina, liigu kiiresti kõrvalisemasse kohta, et saaksid last lohutada ja hoida ära omaenda ärritumist. Sinu ärritus valab ainult õli tulle – ja see pole eesmärk.
Kuidas peatada 2-aastase jonnihoog?

Siin on mõned tehnikad, mida olen oma 19 emaks olemise aasta jooksul õppinud.
Esiteks pea kinni rutiinist: Eriti väikesed lapsed vajavad und. Pane paika kindel uneaeg ja hoia lõunauinakute graafikut samana. On väga tõenäoline, et jonn on lihtsalt väsimuse või nälja tulemus. Lapsed vajavad rutiini ja sellest võidavad eelkõige just vanemad. Kui lapsed teavad, mida oodata, tunnevad nad end turvalisemalt. Rutiin tähendab, et saad ette planeerida ja teha asju siis, kui lapsed magavad.
Ära kunagi reisi ilma näksideta: See on lihtne nipp – lapsed armastavad suupisteid ja need võivad olla tõelised elupäästjad. Lapsed on nagu põhjatud augud! Näksid on suurepärane viis laste tähelepanu hajutamiseks poes käies ja asju ajades.
Tee asju päeva esimeses pooles: Lastel on kõige rohkem energiat hommikul ja üldiselt on nad hommikuti paremas tujus. Meie perehambaarst ütles mulle lausa, et nad panevad kõik alla 5-aastased lapsed teadlikult kirja enne keskpäeva. Ta selgitas, et lapsed teevad siis kõige paremini koostööd ja nii välditakse une-eelset kurnatust.
Võta kaasa mänguasju või tegevusasju, millega lapsed saavad väljas olles tegeleda. See aitab aega sisustada, kui pead kuskil tavapärasest kauem ootama. Ära karda vajadusel välja võtta telefoni või tahvelarvutit. Ole lihtsalt mõistlik ekraaniaja pikkuse ja sisu osas.
Mulle meeldib filmide või seriaalide vaatamise asemel kasutada pigem õppemänge ja -rakendusi, nagu Speech Blubs.
Tavalised jonnihood vs. trots ja murettekitav käitumine

Mu vanim laps vaidles selles vanuses minuga rohkem kui kaks nooremat, kuid selgeks ohumärgiks oli see, kui jonn muutus igapäevaseks ja selline käitumine kordus mitu korda päevas. Ta oli sageli pigem trotslik, mitte ei visanud lihtsalt tavalist jonni.
Ma ei teadnud tollal erinevust, sest ta oli mu ainus laps. Kuid siis hakkasid ka tema õpetajad koolis märkama käitumisprobleeme, mis tekitasid muret.
Hiljem selgus, et mu tütrel oli ATH, ODD (tõrges-trotslik käitumishäire), ärevus ja depressioon.
Kui sul tekib lapse pärast mure, otsi kindlasti abi ja räägi sellest oma arstiga.
Märgid, mida jälgida:
- Sagedasemad ja pikemalt kestvad jonnihood
- Agressiivne käitumine
- Endasse tõmbumine
- Enesevigastamine
- Hammustamine, teiste löömine
- Vastukarjumine ja pidev viha
Pöördu abi saamiseks oma lastearsti poole ja vajadusel külasta teisi spetsialiste, nagu nõustajaid, terapeute ja psühholooge. Probleemidega tegelemine kohe, kui neid märkad, tuleb pikas plaanis ainult kasuks.
Lõpetuseks: anna aega nii oma lapsele kui ka iseendale. Jonnihood võivad tulla täiesti ootamatult. Aita lapsel sellest pettumusest üle saada.
Kõik vanemad läbivad selle etapi. Ja on oluline mõista, et see ei tulene halvast kasvatustööst. Jonnihood on täiesti normaalsed.
Autor: Lisa Van Groningen