Kaks last – kas ma saan sellega hakkama?

Tahtsin selle blogipostituse kirjutada, et tulevased või värsked emad teaksid: te pole üksi, kui nii tunnete. Ja et kinnitada kõigile: JAH, sa suudad armastada mõlemat oma last täpselt sama palju, tegelikult mulle tundub, et minu armastus on hoopis veelgi kasvanud.

Algus

Kui ma 2016. aastal tütre Noraga rasedaks jäin, olin elevil, närvis ja ärevil – tundsin kõiki neid tundeid, mida esmarase ikka kogeb. Rasedus oli väga kergelt kulgev ja ilma tüsistusteta, seega pidasin end ääretult õnnelikuks.

Sellest hetkest, kui teda nägin, olin täielikult võlutud. Armastasin teda rohkem, kui arvasin end üldse kunagi suutvat kedagi armastada. Kuigi armastasin Norat ja imetlesin seda, mida olime abikaasaga loonud, kannatasin sünnitusjärgse depressiooni all, kuni Nora sai umbes 9-kuuseks.

See oli minu elus kohutav ja sünge aeg, mis – mul on nii hea meel – minu pojaga enam ei kordunud. Tagantjärele vaadates kartsin uuesti last saada just seetõttu, et ma ei tahtnud neid tundeid enam kunagi kogeda.

See oli üks peamisi põhjuseid, miks ma uue lapse saamise osas kahtlesin. Asi polnud selles, et ma poleks uskunud meie hakkamasaamisse – ma lihtsalt pelgasin taas depressiooni langeda.

Õnneks on mul imeline abikaasa, kes mind selles kõiges toetas, ja pere, kes oli minu jaoks olemas just siis, kui seda kõige rohkem vajasin.

Uus beebi?

Kui Nora oli umbes pooleteiseaastane, hakkasime rääkima teise lapse saamisest. Tahtsin Norale õde või venda, sest teadsin, kui palju head saab väike vend või õde talle pakkuda. Tal oleks keegi, kellega koos kasvada, keda usaldada ja kes teda toetaks.

Juba paari kuu pärast avastasin, et olen taas rase. Kui neid kahte triipu nägin, tekkis mul kummaline tunne. Muretsesin, kas suudan teist last armastada sama palju kui Norat. Nora oli mu väike kaaslane. Ta oli minu minikoopia ja alati minu kõrval.

Terve raseduse vältel püüdsime Noraga võimalikult palju aega veeta: kaasasime teda beebitoa kujundamisse, ostsime talle suure õe teemalisi raamatuid ja lasime tal kõhuga rääkida alati, kui ta soovis.

Usun, et see aitas teda VÄGA PALJU Nicholas' tulekuks valmistumisel.

Ta ongi kohal!

Nicholas sündis 2019. aastal, kui Nora oli peaaegu kahe ja poole aastane. Ta oli täiuslik, ja see hirm, et ma ei suuda teda armastada nii nagu Norat? Täiesti asjatu. See kadus kohe, kui teda esimest korda süles hoidsin.

Kui oled beebiootel ema ja muretsed sama asja pärast – ära muretse! Sinu armastus kasvab iga lapsega.

Nora ja Nicholas' esmakohtumine on siiani üks minu elu lemmikmälestusi. Nora tahtis teda kohe sülle võtta ja nägin, et Nicholas tundis end tema käte vahel rahulikult. Õe-venna side oli olemas juba siis, kui Nicholas oli vaid ühepäevane.

Niipea kui nägin neid koos, teadsin, et kõik saab korda. See side on Nicholase kasvades vaid tugevamaks muutunud.

Tegelikult tegi see, milline suur õde Nora oli, kahe lapsega kohanemise palju lihtsamaks. Ta tahtis aidata mähkmeid vahetada, tõi talle mänguasju vaatamiseks, püüdis teda lohutada, kui ta nuttis, ning üritas teda naerma ajada. Siiani on hetki, mil ta rahuneb maha ainult siis, kui Nora on tema juures!

Soovitused

Ma pole mingil moel ekspert, kuid saan jagada, mis aitas meil selle muutusega toime tulla!

1. Veeda aeg-ajalt oma esiklapsega kahekesi aega. Kas mina või mu abikaasa viisime Nora jäätist sööma, parki või mõnda toredasse kohta ainult kahekesi, et ta saaks segamatut tähelepanu. Teeme seda siiani, et ta teaks: me armastame teda täpselt sama palju.
2. Anna endale andeks. On päevi, mil mul saab mõõt täis. Pärast seda tunnen end kohutava emana. Kuid ma ei ole kohutav ema. Meil kõigil on oma murdepunktid, eriti vastsündinuga. Sa elad peaaegu olematu unega ega saa isegi magada siis, kui tahaksid, sest sul jookseb ringi ka väikelaps!
3. Tee palju pilte! Need hetked mööduvad liiga kiiresti ja hiljem tahad kindlasti tagasi vaadata ning näha, kui pisikesed su beebid olid! Rasketel päevadel vaatan fotosid ja tuletan endale meelde, et iga etapp läheb mööda.
4. Käige jalutamas. Minu lastele meeldib väga jalutamas käia ja õues olla. Isegi vastsündinuga saab seda teha! Pane beebi kõhukotti, vanem laps kärusse ja minge värske õhu kätte!
5. Ära karda abi paluda. Toetusime mõlema lapse puhul väga palju minu ämmale ja äiale. Kodust lahkumine võib tunduda raske, kuid usu mind – vanemad on palju paremad, kui nad saavad natukenegi aega iseendale.