Kuidas jälgida oma lapse keelelist arengut

See on suurepärane küsimus, sest tean, et enamik vanemaid mõtleb sellele kohe, kui laps hakkab rääkima. Teame ju, et kui viime lapsed lastearsti juurde, küsitakse meilt pidevalt: „Mitu sõna ta ütleb?“, „Mis sõnu ta ütleb?“ või „Kas need sõnad on selged?“ Seda kõike on väga raske meeles pidada, kui peame igapäevaelus tasakaalustama veel sadat muud asja. 

Millal alustada jälgimist

Mina hakkasin mõlema lapse puhul sõnu üles märkima kohe, kui nad rääkima hakkasid. Minu tütar hakkas ütlema „tata“ umbes 10,5 kuu vanuselt. Niipea kui kuulsin teda seda sõna ütlemas, avasin nutitelefonis märkmete rakenduse ja panin kirja sõna, kuupäeva ning selle, kas hääldus oli selge või ebaselge. 

Kui ta kasvas, täiendasin nimekirja pidevalt. Teeme sama oma pojaga, kes on peaaegu 11-kuune. Lapsevanemana võin öelda, et olin poja kõne ja keele arengu suhtes lausa ülitundlik. Teades, et teised lapsed, eriti poisid, hakkavad rääkima hiljem, sattusin paanikasse, kui ta ei lalisenu veel 8–9 kuu vanuseltki. Kuid niipea kui ta alustas, läks kõik ladusalt. Nüüd ütleb ta „emme“, „issi“ ja on hakanud järele aimama sõna „opa“.  

Panin kirja ka need häälitsused, mis polnud päris selged. Neid nimetatakse sõnalähendusteks ehk lapse omatehtud sõnadeks.

Sõnalähendused

Sõnalähendused on parimad kaashääliku-täishääliku kombinatsioonid, mida laps suudab moodustada, ja need sarnanevad kõige rohkem sõnale, mida ta püüab öelda. Näiteks ei suuda mõned lapsed hääldada viimast häälikut sõnas „õun“, kuid suudavad öelda „õu“.  

Teine laps ei pruugi suuta öelda sõna „küpsis“, sest ta ei oska veel k-häälikut, ja ütleb selle asemel hoopis „tütit“. Need sõnalähendused täidavad lapse jaoks suhtlusfunktsiooni. Väga oluline on õigete sõnade ja väljendite etteütlemine ja mudeldamine nii enne kui ka pärast ning lapsele selge kuju pakkumine! Mudeldades sõna õiget hääldust, annad lapsele mõista, et said tema suhtluskatsest aru, kuid sõna ei kõlanud veel päris õigesti. 

Selline etteütlemine ja mudeldamine on kasulik nii eakohaselt arenevatele lastele kui ka neile, kellel on kõne ja keeleoskusega raskusi. 

Isiklik kogemus

Minu mehevanematel on kilpkonn ja miskipärast oli mu tütar temast täiesti lummatud. Iga kord, kui ta terraariumi juurde läks, kordasime talle mitu korda selgelt sõna „kilpkonn“. Lõpuks püüdis ta sõna järele öelda, kuid see ei tulnud päris õigesti välja. Ta kordas muudkui „tip-tonn“. See oli tingitud sellest, et ta oli veel liiga väike, et selliseid keerulisemaid häälikuid korraga hallata, ja jättis need lihtsalt vahele. 

Ehkki see polnud veel täiesti õige sõna, pidasin oluliseks see oma märkmetesse kirja panna – teise jaotisse nimega „sõnalähendused“. Nii sain lastearsti juurde minnes ja tema küsimusele vastates täpselt öelda, et lapsel on ____ selget sõna ja ____ sõnalähendust. 

See aitab ka sul endal lapsevanemana rahulikuks jääda. Sõnalähendusi jälgides tead kindlalt, et laps püüab suhelda. Samuti annab see võimaluse tema kõnearengule tagasi vaadata ja näha, kui kaugele ta on jõudnud, või märgata hetke, mil võiks pöörduda logopeedi poole. 

Oma päevikusse, märkmikku või mis tahes vahendisse, mida otsustad kasutada, soovitan märkida ka selle, kui laps suhtleb žestide abil. Kui lapsed kasutavad žeste või viipeid, aitab see neil märkimisväärselt kergemini jõuda sõnade tegeliku hääldamiseni. 

Siin on näide sellest, milline võiks üks tüüpiline päevik välja näha:

Nora kõnepäevik

KuupäevSõnaSõnalähendus / selge sõna

04.05.2020

Õu

Sõnalähendus sõnale „õun“

06.05.2020

Tip-tonn

Sõnalähendus sõnale „kilpkonn“

Pea meeles: ükskõik kuidas sa seda kirja paned, on see igal juhul suurepärane! See on mõeldud eelkõige sinu enda teadmiseks ja selleks, et aidata arstil hinnata, kas esineb kõne ja keele arengu mahajäämust. Ära lase sellel end stressi viia. Kui mõni sõna jääb märkimata, pole sellest midagi. Lõpuks õpivad lapsed uusi sõnu nii kiiresti, et järje pidamine muutub nagunii võimatuks. 

Edu sulle ja naudi kõigi nende uute sõnade ning sõnalähenduste kuulamist!