Mu venna hääle leidmine: miks minust sai logopeed

Põhjus, miks minust sai logopeed, on midagi sellist, mida jagan igaühega, kes mult seda küsib.

Nii kaua kui end mäletan, olime mina ja mu vend lahutamatud. Kui ta sündis, ei meeldinud ta mulle sugugi. Tegelikult palusin emal ta „tagasi saata“ ja kui teda esimest korda süles hoidsin, kukkus ta mul peaaegu maha.

Aja möödudes sai temast aga see, kellega veetsin suurema osa oma ajast, keda sain kamandada, kes teadis kõiki mu saladusi ja keda kaitsesin tulihingeliselt. Vaatasin talle alt üles viisil, mida poleks iial osanud oodata, ja tema ise teadmata inspireeris mind saama logopeediks.

Alates koolitee algusest märkas mu ema, et Stephen ei õppinud nii, nagu peaks. Info töötlemine võttis tal kauem aega, märkmed, mis ta koju tõi, ei omanud ÜLDSE mõtet, tähed ja numbrid olid vahetuses ning ta ei suutnud meelde jätta midagi, mida ema või isa talle ütlesid. Teave läks sõna otseses mõttes ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Kooliaastate edenedes muutus õppematerjal järjest raskemaks ja samamoodi kasvas ka Stepheni frustratsioon. Üheainsa ülesande tegemine võttis temal ja mu emal TUNDE. Olukord läks nii hulluks, et isa ei julgenud töölt tulles uksest sisse astudes küsidagi, kuidas kellegi päev möödus, sest Stephen nuttis, ema karjus ja mina pidin tantsutrenni tormama.

Mu vend õpetas mind seisma nende eest, kes ei suuda enda eest ise seista.

Just sel hetkel otsustas ema taotleda Stephenile koolis erivajaduse staatust ja koostada talle individuaalse õppekava (IÕK). Olin siis veel noor, mistõttu ei mäleta ma sellest protsessist iga sammu, kuid tean, et mu vanemad võitlesid selle vaese poisi nimel küünte ja hammastega. Kool seisis igal sammul vastu.

Pärast kohtuga ähvardamist hindas kool lõpuks mu venda ja leidis, et tal on düsleksia, kuulmistöötluse häire, hääldusprobleemid ja lühimälu häired. Päris karm nimekiri, eks?

Ta suunati kohe logopeediasse ja logopeed hakkas nende probleemidega tegelema. See oli pikk, väsitav ja vaevaline võitlus. Koolkond oli iga individuaalse plaani vastu. Mu venna õnneks nõudsid vanemad kohandusi ega taganenud tema toetamisest sammugi. Just siis puutusin esimest korda kokku logopeediga ja see muutis mu elu igaveseks.

Koolis hakkas tal küll paremini minema, kuid teiste laste kiusamine ja narrimine ei lakanud veel väga pikka aega. Vanema õena soovisin, et saaksin teda kaitsta iga jumala päev, kuid ma ei suutnud seda alati. Ma ei jõua kokku lugedagi, mitu korda ma kiusajate peale karjusin, nende päid koolibussi akna vastu surusin (uskuge mind, nad olid selle ära teeninud) ja lapsi venna juurest minema ajasin, et teda kaitsta. Oma suhtlemishäire tõttu ei suutnud ta end sõnaliselt kaitsta – nii võtsin selle ülesande enda peale!

Hüppame ajas edasi keskkooli: Stephen oli kasvanud üle kahe meetri pikkuseks ja vaatas oma kiusajatele ülevalt alla. Õnneks oli tema õppekava kohandatud ja ta sai juba noores eas logopeediat, nii et esimesse klassi astudes ei teadnud keegi tema varasematest rasketest kooliaastatest. Ta õppis mängima bariton-, tenor- ja altsaksofoni ning liitus meie keskkooli puhkpilliorkestriga. Sealt leidis ta omale parimad sõbrad ja toetajad.

Ta lõpetas keskkooli ja läks fotograafiat õppima. Kuni oma lõpetamispäevani saatis ta mulle oma ülikoolitöid ülevaatamiseks ja toimetamiseks. Stephen õppis oma raskusi kompenseerima ja lõpetas edukalt ülikooli. Praegu töötab ta koos minu isa Bruce'iga ehitusel, tal on oma edukas autode süvapuhastusäri ning vabal ajal teeb ta fototöid.

Mu vend vajas mind juba maast madalast, kuid tegelikult vajasin mina teda veelgi rohkem. Ta õpetas mind olema kaastundlik, hooliv, tähelepanelik, aktsepteeriv ja seisma nende eest, kes seda ise teha ei suuda. Ta inspireerib mind iga päev ja ma olen uhke selle mehe üle, kes temast on sirgunud. Stephen on truu, sõbralik, naljakas, pühendunud ja töökas. Ta on parim „pikakasvuline väikevend“, keda keegi oskaks soovida.

Räägin sulle seda kõike sellepärast, et keegi ei mõista seda abitusetunnet paremini kui pere, kelle vend, õde või laps seisab silmitsi raskustega. Palun tea, et sa pole üksi. Teiseks, ole sõber, mitte kiusaja. Vaja on vaid ÜHTE inimest. Vaid ühte inimest, kes ulataks käe, oleks sõber, pakuks istet. Sa ei või iial teada, mida see üks inimene kellelegi tähendada võib. Ja viimaks: ära kunagi loobu võitlemast. Kõik, mis on raske, on pingutust väärt. Liigu samm-sammult ja küsi abi, kui seda vajad!