Koolikud beebidel: isiklik kogemus ja nipid toimetulekuks

Mäletan, kuidas veetsin aega ühe noore emaga, kelle poeg on minu tütrest umbes 6 kuud noorem. Tema pojal olid koolikud ja laps oli lakkamatult õnnetu, ükskõik mida ema ka ei teinud. Mäletan, et vaatasin oma meest ja ütlesin: „Issand, see peab küll kohutav olema.” Mul polnud õrnematki aimu, et meid ootavad meie oma pojaga ees täpselt samad mured!

Esimene kohtumine oma pojaga

Meie poeg sündis 19.06.2019 kell 4.45 hommikul. Ta oli suur poiss – kaalus ligi 4 kg (8 naela ja 12 untsi) ning oli 54 cm pikk. Ta oli täiuslik ja armusin temasse kohe, kui ta nägu nägin!

Meie tütar võttis kohe luti omaks ja see meeldis talle väga. Nicholas oli täielik vastand. Ükskõik mida me ka ei proovinud, ajas see teda öökima ja ta sülitas selle välja. Ma võin vanduda, et ostsin ära kõik saadaolevad lutisuurused, -brändid ja -mudelid, kuid miski ei aidanud. 

Ainus asi, mis teda pikemat aega rahustas, olin mina. Toitsin mõlemat oma last rinnaga 6 kuud. See on tõeline armastuse töö! Müts maha kõigi ees, kes suudavad imetada üle aasta, aga minu jaoks see lihtsalt polnud. Tundsin end nagu paks lehm, kelle udarad lekivad alati kõige ebasobivamal hetkel.

Kuna Nicholas lutti ei võtnud, olin mina ainus, mis aitas tal uinuda ja rahulik püsida. Nii masendav kui see ka polnud, läks see mööda, kui rinnaga toitmise lõpetasin. 

Mängu tulevad koolikute sümptomid

Esimestel öödel Nicholasega kodus olles saime kohe aru, et temaga saab olema keeruline. Kuigi ta magas öösiti hästi – algusest peale tavaliselt 3–4 tundi järjest –, oli ta terve päeva ülimalt viril ja tundus, nagu tal oleks pidevalt ebamugav.

Ta nuttis ilma nähtava põhjuseta, isegi siis, kui tal oli mähe vahetatud, kõht täis ja ta oli just ärganud. Mulle tundus ka, et ta ajas toitu üsna tihti tagasi. Tagantjärele mõeldes ei teinud ta seda ilmselt rohkem kui tavaline beebi, aga otsisin lihtsalt midagi, mida koolikutes süüdistada, ja see tundus kõige lihtsam seletus: refluks.

Meie lastearst määras talle küll ravimid, kuid see ei muutnud tema tuju paremaks. Lõpuks võõrutasime ta nendest, teades, et tema mure põhjuseks polnud refluks. 

Mõtlesin, et no võib-olla on need gaasid. See poiss suutis – ja suudab siiani – kakada ja kõhutuult lasta täiskasvanud mehe jõu ja haisuga. Seda mõtet peas veeretades ostsin Amazonist kokku meeletus koguses gaasirohtu (Gripe Water) ja probiootilisi tilku.

Kas need tilgad aitasid? Eriti mitte. Ta karjus ja virises ikka edasi ning lõppu ei paistnudki. Meie sõbrad ja pere ütlesid, et see on sellest, et ta on teine laps ja poiss pealekauba – seega topeltlaks. Kas see on tõsi? Mul pole õrnematki aimu. Julgen väita, et minu kogemuse põhjal näib teine laps tõesti olevat suurem pähkel, KUID ma pole teadlane ega ole sel teemal uuringuid teinud. 

Kuidas me toime tulime

Tahaksin öelda, et see oli lihtne, aga ei olnud. Oli päevi, mil meie kannatus katkes täielikult. Lisaks unepuudusele püüdsime samal ajal hoida ka oma tütart tegevuses ja rõõmsana.

 See oli raske. 

Räägin alati kõigile, et mul oli hea meel, et mul oli sünnitusjärgne depressioon tütre, mitte poja sündides – sest ma tõesti ei tea, kuidas ma oleksin sellise lapse iseloomuga toime tulnud. 

Ära süüdista nutus ennast ega oma beebit – koolikutes pole keegi süüdi. Püüa lõõgastuda ja pea meeles, et su beebi kasvab sellest faasist välja.

KidsHealth.org

Siin on mõned asjad, mida me tegime, et nende esimese 9–10 kuu jooksul mitte mõistust kaotada:

1. Tugine perele. Mul on imelised ämm ja äi, kes elavad meie lähedal, ning ma palusin neil sageli lapsi hoida. See andis mulle ja mu mehele võimaluse natuke magada, akusid laadida ja hinge tõmmata. 
2. Lase lapsel end tühjaks nutta. Tean, et paljud ei nõustu minuga, ja see on okei. See ei sobi kõigile, aga meile sobis. Neil päevil, kui Nicholas oli ülimalt viril ja ma teadsin, et kõik tema vajadused on rahuldatud, lasime tal nutta. Jätsin ta 5 minutiks voodisse, läksin õue ja hingasin sügavalt sisse. Tõde on see, et olen parem ema siis, kui olen rahulik ja tasakaalukas. Oli hetki, mil ma ei saanud teda sülle võtta, sest olin vihane või endast väljas, et ta lakkamatult jorises. 
3. Lase arstil laps üle vaadata. Käisime Nicholasega arsti juures ja veendusime, et mängus pole tervisemuresid, näiteks toiduallergiat. Jätsin oma menüüst välja piimatooted, pähklid ja seemned – kõik, mis oleks võinud talle ebamugavust valmistada. Kui selgus, et meditsiiniliselt on kõik korras, proovisime muid variante, näiteks spetsiaalseid gaasiteesid ja -tilkasid. 
4. Jagage vahetusi. Väga sageli võttis mu mees põhilise vastutuse Nicholase eest enda kanda ja mina tegin järgmise vahetuse. See muutus lihtsamaks, kui lõpetasin imetamise, sest öösel sai anda pudelit. Kui pumpad rinnapiima välja ja maadled koolikutega, püüa pumbata valmis pudelitäis ning lase mehel/partneril öine vahetus enda peale võtta. Sa üllatud, kui palju aitab veidike rohkem und parandada järgmise päeva tuju ja kannatlikkust. 
5. Hoolitse kindlasti enda eest. Joo palju vett ja söö toitvat toitu. Kui su kehal pole piisavalt kütust, ei suuda ta emaduse/isaduse maratoniga toime tulla. 

Nagu iga etapi puhul, pea meeles: see läheb paremaks. Nicholas on nüüdseks 10-kuune ja kuigi ta on ikka veel üsna viril (need tüütud hambad!), on olukord paranenud sellest ajast peale, kui ta roomama hakkas. 

Hetked lastega mööduvad silmapilkselt ja vanemate laste emad-isad on mulle öelnud, et tulevikus igatseme neid päevi ja soove taga – sest suuremate lastega tulevad ka suuremad mured. 

Palju edu ja pea vastu!