Kuidas tulla toime lapse diagnoosiga

Enamasti ütlen vanematele, et lisaks kõnehäirele võib esineda ka muid tegureid, mis takistavad lapsel eakohaselt õppida, näiteks tähelepanupuudulikkus või autism. 

Kuidas tulla toime kõigi nende tunnetega, mis sind lapse diagnoosi saamisel valdavad? Mis on normaalne ja mis mitte? Kas need tunded kaovad kunagi? 

Professionaalne kogemus

Hiljuti suunati minu juurde sotsiaalsete oskuste arendamiseks üks õpilane. Ta õppis tavaklassis ja oli äärmiselt edukas, kuid sai põhikoolis logopeedilist abi, sest tal oli raske sõpru leida.

Kui ma selle õpilasega esimest korda kohtusin, oli täiesti selge, et tal tuleks diagnoosida autism; vanemad tundusid aga diagnoosi saamisele väga vastu seisvat. 

Kahjuks muutuvad gümnaasiumisse jõudes kriteeriumid kõneravi ja logopeedilise toe saamiseks palju rangemaks. Lisaks standardiseeritud testide tulemustele vaadatakse ka akadeemilist edasijõudmist. See õpilane ei mahtunud testitulemuste põhjal toesaajate hulka JA tema hinded olid puhtad viied (mõned ained olid lausa süvaõppes). 

See tähendas, et tal ei olnud koolis õigust logopeedilistele teenustele.

Suunasin ta koolivälisele logopeediale, et ta õpiks oma emotsioone juhtima ja eakaaslastega suhtlema. Pärast kohtumise lõppu tundsin end kohutavalt, et ei saanud teda aidata. Vanemad paistsid olevat väga vastu talle vajaliku abi otsimisele ja keeldusid diagnoosimisest, hoolimata kõigist minu märkmetest ja dokumenteeritud käitumisnäidetest. Oli selge, et nad eitavad oma tütrega toimuvat. 

Sooviksin, et saaksin öelda, et sellel lool oli õnnelik lõpp, kuid ei olnud. Vahetult enne jõule suri selle õpilase isa ootamatult. Tüdruk ei puudunud koolist ühtegi päeva, sest ta ei tahtnud koolitöid vahele jätta. 

Ta ei suutnud oma emotsioone tähtsuse järjekorda seada ega nendega tõhusalt toime tulla ning jättis oma isa matustele minemata. Kui ta oleks saanud teraapiat, oleks terapeut aidanud tal seda kõike läbi töötada ja sellega paremini toime tulla.  

Miks?

Kahjuks pole see esimene kord, kui näen vanemaid või eestkostjaid diagnoosist või uuringutest keeldumas hirmust tulemuste ees. Kui tunned end samamoodi, tasub mõelda mõnele asjale:

1. Kas diagnoos aitaks su last pikas perspektiivis?
2. Kas tugimeetmeid saab vajaduse puudumisel muuta või lõpuks lõpetada?
3. Miks sa diagnoosi kardad?
4. Milline tugi aitaks sul seda infot vastu võtta ja mõista?

Kui tunnen, et vanemad seisavad minu ettepanekutele vastu, annan neile 48 tundi teabe seedimiseks ja helistan neile siis, et uurida, kuidas neil läheb. Korraga on seda kõike väga palju ning kui inimesele antakse aega infot tükkhaaval läbi mõelda, suudab ta asju selgemalt näha. 

Nagu ikka – kui tunded on alles värsked ja emotsioonid laes, ei suuda me alati selge peaga mõelda. 

Sul peaks olema täielik vabadus küsida lisateavet või otsida teist arvamust. Minu poole on pöördunud arvukalt vanemaid teise arvamuse saamiseks või on nad viinud minu uuringutulemused kellelegi teisele, et näha, kas soovitatakse sama teraapiat. See on täiesti normaalne ja lubatud! 

Sõltuvalt sellest, kuidas sa end tunned, soovitan vanematele tavaliselt nõustamist. Diagnoosi saamine võib tekitada teatavat pettumust. Sul on see täiuslik laps, kelle oled ilmale toonud, üles kasvatanud ja keda kasvatad – temaga ei saa ju midagi valesti olla! Nõustaja poole pöördumine võib aidata sul neid tundeid töödelda ja neist läbi tulla, et sinu läbielamised ei mõjutaks last negatiivselt. 

Kui teraapia pole päris sinu teema, soovitan otsida tugirühmi. Tugirühmi on väga erinevaid – mõned saavad kokku näost näkku, mõned veebis, mõned on mõeldud ainult emadele ja mõned ainult isadele. See annab sulle võimaluse rääkida teiste vanematega, kes elavad läbi täpselt sama... või vahel midagi veelgi keerulisemat. 

Kõige tähtsam on meeles pidada, et sina ei ole süüdi. Asju lihtsalt juhtub. See ei allu meie kontrollile! Õige teraapia ja vajadusel ravi abil võib su laps olla endiselt väga edukas! Kas esimese sõnani jõudmine võib võtta veidi kauem aega? Võib-olla. Kas tal võib vaja minna individuaalset õppekava? Võimalik. Seni, kuni laps saab vajalikku abi, oled teinud suurepärast tööd!

Pea vastu ja liigu edasi!