Oleme lapsevanemad pandeemia ajal – APPI!!!

Arvasin naiivselt, et see kestab vaid kaks nädalat ja et inimesed päriselt pesevad käsi. 🤯 Tõde ei saaks sellest kaugemal olla.

Asi on selles, et me mõlemad abikaasaga töötame keskkoolis. Mina olen logopeed ja tema on gümnaasiumiastme inglise keele õpetaja. Me töötame SAMAS koolis, mis on tegelikult suurepärane.

Kui New Jerseys koolid suleti, teadsime, et see tähendab täiskohaga kodus olemist koos meie 3-aastase põikpäise tütre ja väga virila 10-kuuse pojaga. Seda me aga küll ei osanud ette näha, millist vanemlikku süütunnet ja lakkamatut köievedu me vanemaks olemise ja kodukontori vahel tundma hakkame.

Esimesed päevad

Meie tütar oli just lasteaeda läinud, kui see kõik algas, ja tundsime tohutut vastutust hoolitseda selle eest, et ta oma „hariduses“ millestki ilma ei jääks. Ma tean küll, et ta on alles kolmene, aga hirm puges põue: mis SIIS, kui me ei lähe tööle tagasi enne järgmist jaanuari? Ta oleks terve aasta lasteaiast eemal! Siis pole ta kooliks valmis... jääb eakaaslastest maha... vajab individuaalset õppekava... ja terve tema elu saab olema üks pidev pingutus...

Kõlab dramaatiliselt...

Aga päriselt ka! Teadsin, et peame temaga iga päev tegevusi tegema, tagamaks, et ta kodus olles ikka midagi õpiks.

Kergem öelda kui teha

Nii me hakkasimegi igapäevaseid tegevusi planeerima. Õpime A-tähte, veame jooni mööda tähti ja meisterdame midagi selle tähega seonduvat. Armas, eks?

Ja siis astub mängu minu poeg...

Meie teine laps on olnud tõeline katsumus. Ehkki ta on ääretult armas ja hell, olid tal kuni 9. elukuuni gaasivalud ning ta on jorisenud iga jumala päev. Ta peab pidevalt kellegi küljes rippuma, ja kui sa parajasti ei liigu – palveta, sest ta laseb kuuldavale kõige kõrgema kiledusega röögatuse, mida tema kopsud suudavad toota.

Inimesed ütlesid meile alati, et teine laps on kõige keerulisem – see, kes paneb vanemad proovile ja tekitab palju stressirohkeid hetki. Jaa, see kirjeldab Nicholast täpselt.

Sel ajal kui me meisterdame, hakkab Nicholas kisama või piki mu säärt üles ronima. Niipea kui ta püsti saab, kukub ta mürtsuga maha ja lööb pea vastu toolijalga ära. Ja arvasid õigesti: nüüd kisab ta veelgi kõvemini.

Kummardun Nicholast sülle võtma, kui Nora karjub: „Ei, emme, istu minuga ja värvi!“

Mu tähelepanu oli kaheks rebitud ja see kohutav ema süütunne hiilis jälle ligi. Ma ei saanud pühendada Norale 100% tähelepanu, mida ta vajas, kuigi oleksin tahtnud. Samas ei saanud ma lasta Nicholasel ka lihtsalt nutta.

Meil tuli seega jõud ühendada ja ülesanded ära jagada. Üks meist teeb Noraga arendavaid tegevusi ja teine lõbustab Nicholast.

Kõik on tore ja hästi, kuni...

Töökoosolekud ja kohustused

Kuna töötame mehega samas koolipiirkonnas, peame mõlemad selle pandeemia ajal oma tööd edasi tegema.

Ära saa minust valesti aru – oleme ääretult tänulikud, et meil mõlemal on töö, mis toob palka, nii et me ei pea muretsema kodulaenu maksmise ja lastele toidu lauale toomise pärast. KUID me oleme pidevalt rebitud kahe vahel: veeta väärtuslikku aega oma lastega (aega, mida me kunagi tagasi ei saa) või teha ära asjad, mis on vajalikud selleks, et meie õpilastel oleks koolis edukaks toimetulekuks kõik vajalik.

Tavaliselt lahendame seda samamoodi nagu kõike muud: üks teeb tööd, samal ajal kui teine on lastega. See on ainus viis ellu jääda. See on nii raske ja tööhulk, mida kumbki meist tehtud jõuab, on minimaalne.

Kas me laseme Noral vaadata rohkem multikaid, kui ilmselt peaks? Jah. Kas me pakume neile vaimselt nii palju stimulatsiooni, kui peaksime? Ilmselt mitte.

Kuid me veedame nendega aega. Mängime, naerame, armastame ja õpime – vahet pole, kuidas või millal see õppimine toimub!

Päeva lõpuks ei mäleta lapsed tunniajast putukate teemalist tegevust, mille me välja mõtlesime, ega seda lõiku, mille nad pidid inglise keele tunniks kirjutama. Nad mäletavad seda aega, mil emme ja issi olid pikalt kodus ja tegid elu lõbusaks.

Mõned soovitused

Siin on mõned asjad, mida mina olen teinud, et säilitada kaine mõistus nende viie nädala jooksul, mil olen laste kõrvalt kodus töötanud! Need ei pruugi sobida kõigile, aga loodan, et on kellelegi abiks!

1. Võta aega iseendale. Mina osalen neli päeva nädalas veebipõhises crossfiti trennis, samal ajal kui abikaasa mängib teises toas lastega.
2. Mine jalutama – käime lastega vähemalt korra päevas pikemal jalutuskäigul, kui ilm vähegi lubab. Muidugi ole ettevaatlik ja hoia teistega distantsi!
3. Tehke õues kriitidega arendavaid tegevusi! Norale meeldib väga kriitidega joonistada, nii et viime lapsed õue ja laseme tal sel viisil tähti ja numbreid harjutada!
4. Veeda aega oma kaaslasega, kui lapsed magavad. Tellisime Targetist umbes 10 lauamängu ja mängime neid igal õhtul. See pakub vaheldust ja võimaldab meil koos aega veeta ning päriselt rääkida!
5. Hinga! Miski ei kesta igavesti, isegi mitte see olukord. Me saame sellest kõigest üle ja tuleme sellest välja tugevamana!
6. Zoomi-kõned sõbrannade ja sõpradega. Teen kord kuus oma sõbrannadega Zoomi-kõne ja minu mees teeb sama oma sõpradega. Uskuge või mitte, see aitab tõesti!